Nen Jiang

Allikas: Vikipeedia
Nen Jiang
Amuuri jõgikond.png

Nen Jiang ehk Nonni[viide?] (hiina keeles 嫩江 (Nèn Jiāng), mandžu keeles Non ula.png (Non ula)) on jõgi Kirde-Hiinas Heilongjiangi provintsi põhjaosas ning Sise-Mongoolia kirdeosas, olles osalt nende piirijõeks ning lõpuks Heilongjiangi ja Jilini piirijõeks.

Saab alguse Väike-Hinganist[viide?] või Yilehuli Shanist[viide?] või Suur-Hingani idanõlvadelt[viide?]. Voolab Suur-Hingani ja Väike-Hingani vahelisel Songneni tasandikul (Mandžuuria tasandiku viljakas põhjaosas) meandritega, sageli harusid moodustavas jõesängis valdavalt lõunasse. Suubub Da'ani lähedal [[vasakult Songhuasse. Suudme geograafilised koordinaadid on 45°26'17" N, 124°39′26″ E.

Jõe pikkus on umbes 1380 km[viide?], 1370 km[viide?] või 1089 km[viide?]. Ta on Songhua pikim lisajõgi.

Alamjooksul on jõe laius 500–1000 m, suvise suurvee ajal, mida tekitavad mussoonvihmad, kuni 15–20 km.

Valgla pindala on 244 000 km²[viide?] või 283 000 km².

Keskmine vooluhulk on 700 m³/s.

Toitub põhiliselt vihmaveest.

Jõgi külmub novembris, jääminek on aprillis.

Nenjiang on laevatatav Qiqikari linnani, madala põhjaga alustele Nenjiangi linnani. Jõel toimub palgiparvetamine.

Jõel on olnud üleujutusi, viimati 1998 ja 2005.

Nen Jiangi tähtsamad lisajõed on:

Tähtsamad jõeäärsed linnad on Nenjiang (nimetatud jõe järgi), Qiqihar, Jiangqiao ja Nehe.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. sajandi vene rändurid nimetasid Nen Jiangi "Naun-jõeks]] ning kirjutasid, et seal "elatuvad (...) Bogdoi khaani [ Hiina keisri ] inimesed rändkarjakasvatusest ja külvavad teravilja"[1].

Qingi dünastia ajal oli Nen Jiang tähtis ühendustee Mandžuuria lõunaosa ning Qigihari ja Mergeni (Nenjiangi) linna vahel, millest kumbji oli mingil ajal Heilongjiangi keskus. Kaubaveetee ühendas Nenjiangi ülemjooksu ka Aiguniga Amuuri ääres[2].

Novembris 1931 toimus Nen Jiangi sillal Jiangqiao lähedal Nen Jiangi silla lahing, üks Teise Hiina-Jaapani sõja esimesi lahinguid.

Nenjiang (Nonni) 1891. aasta kaardil

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Õiend teedest Hiinasse
  2. Richard Louis Edmonds. Northen Frontiers of Qing China and Tokugawa Japan: A Comparative Study of Frontier Policy, University of Chicago, Department of Geography, Research Paper No. 213, 1985, lk 115–117, ISBN 0-89065-118-3

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

45.43809236124.65723038