Nali

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Milan Kundera romaani kohta vaata artiklit Nali (Kundera)

Nali on sündmus, jutt, pilt, olukord vms, mis ajab naerma, mis on naljakas, lõbus, koomiline; mentaalne stimulatsioon, mis piisava tugevuse korral kutsub esile naeru. Naljaks võib nimetada niihästi koomilise sündmuse, nähtuse, vms., talletust või edasiandmist sõnas, pildis või muul viisil kui ka neis peituvat koomilist iva. Naljal põhinevat meelelahutuse ja kommunikatsiooni vormi nimetatakse huumoriks.

Nalja ja naljaka olemuse seletamiseks on erinevaid teooriaid. Neid kõiki kokku võttes võib öelda, et naljakana tajutakse seda, kui miski on valesti või sobimatu, kuid see pole otseselt ohtlik ega eriti kahjulik (vähemalt mitte nalja adressadile endale); nalja mõju võivad suurendada selles peituv üllatuse ja ootamatuse element, võimalus tunda nalja objekti suhtes üleolekut ning otsene või vihjeline seotus näiteks seksi või agressiooniga. Naljas peaks kuulaja jaoks olema ka kerge äratundmismoment.

Nali kergendab suhtlemist, aidates raskematest küsimustest kergemalt üle saada. "Naljaga pooleks" võib esitada ka selliseid küsimusi või teha ettepanekuid, mis surmtõsiselt võetuna tunduksid ebakohased või isegi solvavad.

Tavaliselt peetakse füüsilist koomikat (keegi libastub banaanikoorel ja kukub; kellelegi lüüaks tort näkku) primitiivsemaks kui sõnalisel ja situatsioonilisel mitmetähenduslikkusel põhinevat koomikat. Mõnede teadlaste arvates töötlevad nn labaseid nalju ja teravmeelseid nalju aju erinevad osad. Ka nalja kognitiivse komonendi ehk naljast arusaamise ning nalja emotsionaalse komponendi ehk naljatundega tegelevad erinevad ajupiirkonnad.

On arvatud, et oma sümboolse keele ja arenenud abstraktse mõtlemise tõttu on inimene ainus liik, kes on võimeline nalja tajuma. Samas on aga tähelepanu juhitud sellele, et nali on sageli seoses mänguga ning ka paljud loomad ilmselgelt mängivad ja teevad nalja.

On märgatud, et erinevatel rahvastel ja erinevatel kultuuridel on igapäevases suhtlemises nalja vajadus erinev. Nalja tegemine või ka mitte, puudutab otseselt piirkondlike ning ühikondlike suhtlustavasid. Üldiselt peetakse lõunapoolsemaid (ekvaatoripoolsemaid) rahvaid rõõmsamateks ja naljalembemateks ning põhjapoolsemaid (pooluste-lähedasi) rahvaid süngemateks ning naljavaesemateks. On arvatud, et jahedamates, klimaatiliselt külmemates piirkondades on inimestel rohkem muresid ellujäämiseks ja elatise hankimiseks, mistõttu jääb vähem vaba aega lõbutsemiseks, kuid see pole ainus võimalik seletus. Näiteks USA-s on kombeks tunduvalt rohkem nalja teha kui samadel laiuskraadidel mujal maailmas. Presidendivalimiste kampaania (jm poliitline aktiivsus) oleks seal mõeldamatu, kui kandidaadil puuduks huumorimeel ja naljatamise oskus.

Tähelepanuväärne on ka (instinktiivne või bioloogiline) fenomen, et väikeste laste (ja ka väikeste loomadega) suheldes hakatakse spontaanselt naljatama, mängima, lõbutsema, rõõmustama. On arvatud, et selline kohastumus on evolutsiooniliselt välja kujunenud ja seotud liigi säilimisega, kuid, taas, see pole ainus võimalik seletus.

Naljateooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nalja ja huumori olemust seletada püüdvaid teooriaid võib jagada laias laastus 3 gruppi.

Teooriad, mis keskenduvad nalja füsioloogilisele ja/või sotsiaalsele funktsioonile[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bioloogilised teooriad
Huumor on evolutsioonis kujunenud kasulik kohastumus. Naer on inimesele üldomane ning sarnast käitumist esineb mitmel teisel liigil; huumor on seotud mänguga, kujunenud abstraktsete oskuste õppimisest (Darwin, Weisfield, Reese, Aldis, McGhee jt). Huumor arendab fantaasiat, loovust ja leidlikkust, murrab rutiini, loob uusi toimetulekustrateegiaid (Christie, Galloway, Belanger, Hampes, Suls, Humke, Schaefer jt). Naer katkestab valeks peetava käitumise mallid (Chafe). Naer katkestab loogilisse mõttetusse suubuva mõttelõnga (Minsky). Huumor on loomulik mehhanism ohuolukorraga toimetulekuks (Gopalaswami). Huumor hoiab ära talumatu emotsionaalse pinge, mida võiks põhjustada liigne empaatia (McDougall). Naer on füsioloogiliselt kasulik, tugevdab immuunsüsteemi, vähendab stressi kahjulikku toimet (Nilsen). Naer on signaal ohu puudumisest, sotsiaalsete sidemete tugevdaja, ühtsuse tekitaja, huumor on sotsiaalne lubrikant (Mindess, Hampes, Mayer, Hayworth jt).
  • Psühhoanalüütilised teooriad
Nali tuleneb kogunenud ja alla surutud psüühilise energia vallandumisest. Naer tekib allasurutud seksuaalsuse ja agressiooni energia vabanemisest. Mäss vaimsete ja loogiliste "tsensorite" vastu (Spencer, Freud, Redlich, Levine, Deleanu jt).
  • Kergendusteooriad
Nali on pingest või stressist vabastaja; huumor on tsivilisatsiooni loodud vältimatute pingete leevendaja (Grumet).
  • Ambivalentsusteooriad
Nali on nalja tajuja vastandlike emotsioonide või ideede tagajärg. Nali tekib vastandlike emotsioonide samaaegsest tundmisest (Hazlitt, Koestler, Minsky jt). Nalja alus on sobiva ja sobimatu dihhotoomia (Beattie, Greig, Milner jt).

Teooriad, mis keskenduvad koomika olemusele[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sobimatuseteooriad
Nali tekib omavahel sobimatute sündmuste või olukordade ühendusest. Nalja iseloomulik omadus on inkongruentsus, sobimatute asjae ühendamine (Wicker, Thorelli, Ponder, Decker, Winters, Nerhardt, Koehler jt).
  • Üllatusteooriad
Nali tekib ootamatusest ja selle mõju väheneb kordamisel. Naljas peab sisalduma ootamatu lahendus (Shultz, Maier, Bateson, Fry jt).

Teooriad, mis keskenduvad nalja tajumisele[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Üleoleku teooriad
Inimesed naeravad nende üle, kellest nad tunnevad end üle olevat. Nali on jõuetute enesepettus (Platon). Nali on ligimese korralekutsumine tema alandamise teel (Bergson). Huumori varaseim arenguaste oli teiste üle naermine (Maslow). Inimesed eelistavad nalja, mis on suunatud rühma mittekuulujate pihta (La Fave, Zillmann, Bryant). Iga nali on seletuv üleolekutundega, igas naljas on võitja ja kaotaja (Gruner).
  • Uuemad kognitiivsed teooriad
Naeru eelkäija on võidurõõmu füüsiline väljendus (Keith-Spiegel). Millegi üle naermine võimaldab ennast sellest kõrgemale seada. Naer tekib, kui lühiajalisele ärritusele järgneb ootamatu pööre, mis näitab, et ärritus oli asjatu. (Berlyne). Miski, mida me suudame mõttes kokku panna, pole tegelikult ühitamatu; naer viib organismi tagasi erutuse-eelsesse lõõgastatud olekusse (Latta).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]