Anekdoot

Allikas: Vikipeedia

Anekdoot on lühike vaimukas üllatava lõpuga (puändiga) naljalugu, millel on kolm proosa peamist tunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht.

Anekdoodi tegelasteks on kas väljamõeldud tegelased (Juku, filmidest Petka ja Tšapajev, Stirlitz) või päriselust tuttavad inimesed (Nikita Hruštšov, Bill Gates, Edgar Savisaar).

Konkreetne isik võib ka puududa, selle asemel kasutatakse stereotüüpseid tegelaskujusid või rahvusi, kelle omadusi ja puudusi võimendatakse (ämm on väimehe vaenlane, blondiin madala intelligentsustasemega, eestlane on tuim ja pika taibuga, venelane armastab juua). Inimesi võivad anekdootides asendada ka loomad.

Anekdoodi aluseks on enamasti tõestisündinud lugu, mis pideva ümberjutustuse käigus on kaotanud ebaolulised detailid ning moondunud. Võivad muutuda tegelased, tegevuskoht ja ka puänt. Populaarsetest anekdootidest on palju erinevaid versioone.

Näiteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kelle sa ometi sealt lasteaiast täna koju tõid?!" hädaldab naine.
"Mis sul jälle häda on?" toriseb mees.
"See pole ju üldse meie laps!"
"Miks sa selle tühja asja pärast sellist lamenti lööd? Ta tuleb sinna homme nagunii tagasi viia."
  • "1929. aastast keelati lakke sülitamine."
"Miks?"
"Sellepärast, et sealt võeti esimese viisaastaku plaan."
  • Kaks blondiini saavad kokku. Üks ütleb teisele:
"Kuule, tegin täna rasedustesti."
Teine vastu:
"Kas olid ka rasked küsimused?"

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Liisi Laineste, "Poliitilised anekdoodid postsotsialistlikus Eestis (Delfi naljalehe näitel)" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 1, lk 15–34 (bibliograafia joonealustes märkustes; lisatud ka loend: anekdoodiallikad internetis)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]