Naiskirjandus

Naiskirjandus on kirjanduse alaliik, mille teemad hõlmavad peamiselt naiste elukogemust ja läbielamisi ning kirjanikud võivad olla nii mehed kui ka naised.

Naiskirjandust võib lugeda kirjanduseks, mille võib olla kirjutanud naiskirjanik ja mis ei pea sisaldama feministlikku sisu. On ka pakutud, et naiskirjandus seletab naise sisemaailma ja selle võib olla kirjutanud ka mees, kuid niiviisi võib olla võimalik, et ei suudeta luua soovitud pilti. Peamiselt tuntakse aga naiskirjandust kui feministlike eesmärkidega kirjandust, mis kehtestab naiste õigusi.

Mõiste levis Eestis 1990ndatel ja selle sisu kujundas läänemaailmas levinud feministlik kirjandusanalüüs. Naiskirjanduse mõiste leevendab feminismi ja sellega seotud feministliku kirjanduse negatiivset mainet. Viimane on seotud kindla ideoloogiaga, puudutades naiste soolist ja sotsiaalset marginaliseeritust.

Naiskirjanduse tulem on naiskirjutus (pr écriture feminine, ingl women’s writing), mis peamiselt käsitleb naise kehalisi aistinguid. Naiskirjutus on tihti omaelulooline, sel viisil püüavad naiskirjanikud tõusta meeskirjanike poolt hõivatud kirjandusparnassile. Naiskirjutuse roll on tõsta esile „naise hääl“ kirjanduslikus tekstis.

Naiskirjanduse ajalugu

Üks esimesi naiskirjanduse teoseid oli Mary Wollstonecrafti "A Vindication on the Rights of Women" (1792), mis selgitas, et naised ei ole loomult nõrgad, vaid enesekindluse puudumine tuli naistel vähesest haridusest. See teos aitas paljudel naistel avaldada ka oma kirjutatud tekste, mis tollel hetkel olid meeste loodud kirjanduse kõrval väga eriline nähtus.

Palju kirjutati just eesmärgiga viidata tähelepanu naiste panusele, näiteks 1752. aastal kirjutatud raamat "Memoirs of Several Ladies of Great Britain: Who Have Been Celebrated for their Writing or Skill in the Learned Languages, Arts, and Sciences", mille oli kirjutanud meeskirjanik, kuid suunas inimesi hindama naiste panust ajaloos.

Virgina Woolf on oma raamatus "Oma tuba" (1929) kirjutanud naiskirjanduse ajaloost ja selgitanud, miks naised ei ole saanud võimalust kirjutada. Peamiselt toob ta põhjuseks vähese hariduse ja vähese sissetuleku.

Autori soo aktualiseerimine on tänapäeval oluline, kui räägitakse 19. ja 20. sajandi autoritest, sest võrreldes meeste kirjutatud tekstidega, suhtuti varasematel ajajärkudel naiste loomingusse alavääristavalt: naiste tekstidele ei pööratud tähelepanu, mistõttu paljud naiskirjanikud jäid lugejatele tundmatuks.

Naiskirjanikele hakati Eestis tähelepanu pöörama alates 1939. aastast, mil ilmus Ants Orase essee „Naiskirjanikest mujal ja meil“. Oras analüüsis mitmeid silmapaistvaid eesti naisluuletajaid: Lydia Koidulat, Anna Haavat, Marie Underit, Betti Alverit ja Kersti Merilaasi. 1920–1930ndate eesti kirjanduses oli luuletav naisterahvas tavapärasem nähtus, kui seda oli proosat viljelev naine, sest proosat loeti meeskirjanike pärusmaaks.

Naisprosaistide varju jäämisel on olnud mitmeid põhjuseid. Esiteks, eelmisel sajandil olid kirjanduskriitikuteks enamjaolt mehed, kes asetasid kirjanduslikku fookusesse teoseid, mis neile endale meeldisid. Naisproosa sinna üldjuhul ei kuulunud. Naisprosaistid käsitlesid oma loomingus naistele olulisi igapäevateemasid: emadus, argielu, eneseteostus ja naise keha. Teiseks, naisprosaistide tuntust mõjutasid II maailmasõda, repressioonid ja Nõukogude-aegne ideoloogia. Kolmandaks, kuna naiskirjandus üldjuhul rahvusnarratiivi kujundamisse ei panustanud, ei pööratud sellele ka kriitikas tähelepanu.

21. sajandil autori sugu kirjanduses nii suurt rolli enam ei mängi, soolisest eristamisest proovitakse pigem eemalduda. Siiski pälvivad meesautorite teosed rohkem tähelepanu kui naisautorite, eriti naisproosakirjanike teosed Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemia jagamise ajaloos on näiteks 2002., 2004. ja 2012. aastal auhinnatud ainult meesautoreid. 2023. aastal pälvisid naised poolteist auhinda (venekeelne auhind läks jagamisele).

Uurijaid ja olukord tänapäeval

Tänapäeva kirjandusuurijad lähenevad 20. sajandi Eesti naisprosaistide loomingule autoripõhiselt, püüdes paigutada unustatud naisautoreid uuesti kirjandusajalukku. Mitmed mahukad uurimused käsitlevad 20. sajandi naiskirjanikke (nt Nõukogude-aegsetest naiskirjanikest on valminud Johanna Rossi doktoritöö).

Naiskirjanduse uurijaid Eestis

• Eve Annuk
• Johanna Ross
• Mari Niitra
• Taimi Grauberg
• Kadri Tüür
• Merlin Kirikali
• Külliki Steinberg
• Raili Marling
• Eret Talviste

Naiskirjandus kui termin

"Naiskirjandust" kui sõna on vaadatud kahte moodi. Ühelt poolt on toodud välja, et sõna on pigem solvav. See viitab, et naiste kirjutatud teosed justkui ikka veel ei sobi üldisesse kirjandusžanrisse, vaid naiskirjandust tuleb käsitleda eraldi. Näiteks ei ole olemas sellist asja nagu "meeskirjandus". Samal ajal on naiskirjandus kirjandusžanr, mis käsitleb suures osas feministlikke teemasid ning vajabki eraldi nimetust.

Teemad

Teostes, mida võib liigitada naiskirjanduse alla, kirjutatakse naiste positsioonist ja maailma vaatepunktist, mida peavad naised läbi elama ja tundma. Naiskirjanduse valdkonda kuuluvad teosed räägivad naiste õigustest ja fookuses on see, kuidas naiste õigused on ebavõrdsed võrreldes meeste õigustega.

Naiskirjanduses kirjutatakse ka emadusest ja suhetest. Kirjeldatakse kogemusi emana tänapäevases maailmas ja luuakse maailmapilt, mida ei suuda teised inimesed ette kujutada.

Naiskirjandus edendas ka kirjanduse naiselikku poolt, mis varem ei olnud esitatud. Enne naiskirjanduse populaarsust oli peamine macho’lik naisekujutus, mille olid loonud peamiselt meeskirjanikud. Uus ajastu naiskirjanduses pakkus naistele suurt huvi, kuna nüüd põimiti teostesse teemasid, millega naised said suhestuda kõige enam. Naised said paberilt lugeda oma päris kirgedest, millest varem ei olnud kirjutatud.

Naiskirjaniku kirjandust on oluline lugeda, kuna see annab täpsema ülevaate naiste kogemustest. Meeskirjanikud võivad kirjutada feministlikest teemadest ja arutleda naiste maailmapildi üle, kuid kõige täpsemalt suudab oma sisemaailma ja kogemusi kirja panna naiskirjanik.

Naiskirjanikud

Mõned kuulsamad feministliku käsitlusega naiskirjanikud on Mary Wollstonecraft, Virginia Woolf, Louisa May Alcott, Maya Angelou, Jane Austen ja Isabel Allende.

Jane Austen ja Louisa May Alcott väljendavad oma teostes suuresti naise iseseisvust ja võitlust võrdsuse nimel.

Maya Angelou kirjutab võitlusest ebavõrdsuse vastu, nii seksismist kui ka rassismist.

Vaata ka

• Showalter, Elaine, 1977. A Literature of their own: from Charlotte Bronte to Doris Lessing. London: Virago Press.
• Nevala, Maria Liisa, 1989. Sain roolin johon en mahdu: suomalaisen naiskirjallisuuden linjoja. Soome: Otava.
• Günokriitika
• Elaine Showalter