Naised alpinismis

Naised alpinismis on naisalpinistide panus alpinismi.

Naismägironijad olid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses harva esinev nähtus – peaaegu kõik olid mehed. Kui 1857. aastal asutati Londonis maailma esimene alpiklubi Alpine Club, siis naisi selle liikmeteks ei võetud. Kuid naised käisid ronimas, enamasti koos meestega. Nad jälgisid konkurentide tegemisi nii nagu ikka spordis käitutakse.

1907. aastal asutati Londonis Daamide alpiklubi. Aastatel 1913–1916 oli selle president Briti mägironija Lucy Walker (1836–1916), kes tõusis 1864. aastal esimese naisena Alpides Balmhorni (3698 m) ja Eigeri (3967 m) tippu. 1868. aastal oli ta esimene naisalpinist neljatuhandelise Lyskammi (4527 m) tipus. Kui Walker sai 1871. aastal teada, et ameeriklanna Meta Brevoort kavatseb Matterhorni (4478 m) tippu tõusta, otsustas ta teda ennetada – komplekteeris kiiresti mägironijate grupi ja 22. augustil oligi ta naistest esimesena selle tipus. Tänu sellele sai ta maailmas laiemalt tuntuks.

Naised viie- ja kuuetuhandeliste tipus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene naialpinist, kes ronis Karakoramis ja Himaalajas, oli geograaf ja kartograaf Fanny Workman (1859–1925). Ta tõusis koos abikaasaga seal paljude mägede tippu, sealhulgas püstitas mitu tõusude maailmarekordit naistele: 1899. aastal Siegfriedhorn (5700 m), Mount Bullock Workman (5930 m), 1903. aastal seitsmetuhandelise Spantiki kõrvaltipp (6878 m) ning 1906. aastal kuuetuhandeline Pinnacle Peak (6930 m). Kuigi tollal naisalpinistid kandsid mägedes juba pantaloone, eelistas tema endiselt seelikut kanda.

Ameerika mägironija Annie Smith Peck (1850–1935) hakkas harrastama alpinismi 1885. aastal. Tollal oli ta Purdue Ülikooli pioneering professor arheoloogia ja ladina keele alal. 1895. aastal ronis ta Alpides Matterhorni tippu. Mägedes kandis Peck pikki pükse, mis naiste jaoks oli tollal tavatu, kohati väljakutsuv: pükste kandmine avalikes kohtades oli naistele keelatud. 1908. aastal ronis ta Andides Huascaráni põhjatippu (6654 m). Tema kasutuses olnud altimeeter näitas tipu kõrguseks 7300 meetrit. Sellega sai Peckist pretendent kõrgtõusude uuele maailmarekordile naiste seas. Sellist tulemust ei jäänud uskuma Fanny Workman. Ta palkas geodeedid, lasi teha tipu teodoliitmõõdistuse ja nende andmete põhjal tõestas, et Peck eksis kõrgusega umbes 600 meetrit, kuna altimeeter oli rikkis.

Naised seitsmetuhandeliste tipus[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa alpinist Hettie Dyhrenfurth (1892–1972) võttis osa Günther Dyhrenfurthi juhitud Himaalaja ja Karakorami ekspeditsioonist. Parimaks saavutuseks jäi tal 1934. aastal tõus seitsmetuhandelise Sia Kangri läänetippu (7315 m) , mis oli uus kõrgtõusude maailmarekord naistele. 1936. aastal sai ta koos abikaasaga Berliini olümpiamängudel kuldmedali alpinismis.

Prantsuse alpinist Claude Kogan sooritas koos kaaslastega esmatõusu 1953. aastal Nuni (7135 m) ja 1955. aastal Yangra (7422 m) tippu. Ta üritas 1954. aastal esimese naisalpinistina tõusta kaheksatuhandelise mäe tippu, kuid oli sunnitud tõusul Cho Oyule (8188 m) koos tipukaaslase Raymond Lambertiga 500 meetrit enne tippu tagasi pöörduma.^[1]

1970. aastal pälvis vene alpinist Ljudmila Agranovskaja esimese naisena Lumeleopardi aunimetuse.

Kõrgeim mäetipp, mille esmavallutjate au kuulub ka naisalpinistidele, on Gasherbrum III (7946 m). Selle vallutasid 1975. aastal neli Poola alpinisti, sealhulgas Alison Chadwick-Onyszkiewicz ja Wanda Rutkiewicz.

Naised Alpide suurtel põhjaseintel[muuda | muuda lähteteksti]

Eigeri põhjasein[muuda | muuda lähteteksti]

Eigeri põhjaseina loetakse üheks kuuest suurest põhjaseinast Alpides. Esimese naisena jõudis Eigeri tippu põhjaseina kaudu 3. septembril 1964 eesti päritolu Saksamaa alpinist Daisy Voog (1932–). Ta ronis koos Werner Bittneriga 1.–3. septembrini Heckmairi marsruudil.

1973. aastal ronis tippu Poola naisgrupp koosseisus Wanda Rutkiewicz, Danuta Gellner-Wach ja Stefania Egierszdorff. 1992. aastal tegi naistest esimesena soolotõusu prantslanna Catherine Destivelle (1960–).

Matterhorni põhjasein[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal tõusis Matterhorni põhjaseina kaudu tippu naistest esimesena Yvette Vaucher (1929–).

1978. aastal tõusid Anna Czerwińska, Krystyna Palmowska, Irena Kęsa ja Wanda Rutkiewicz esimeste naistena Matterhorni tippu põhjaseina kaudu talvisel perioodil.^[2] 1994. aasta talvisel perioodil tõusis tippu Bonatti marsruuti mööda Catherine Destivelle. 29 aastat sellel marsruudil tippu ei ronitud.

Naised kaheksatuhandeliste tipus[muuda | muuda lähteteksti]

1974. aastal tõusid jaapanlannad Masako Uchida, Mieko Mori ja Naoko Makaseko kaheksatuhandelise Manaslu (8156 m) tippu. Aasta hiljem Junko Tabei oli naistest esimesena Džomolungma (8848 m) tipus.

20. sajandi edukaim naisalpinist poolatar Wanda Rutkiewicz (1943–1992) tõusis naistest kolmandana Džomolungma tippu (1978) ja esimesena 1988. aastal K2 (8611 m) tippu (seejuures ei kasutanud ta lisahapnikku). 1990. aastate alul oli Rutkiewicz peamine pretendent võimalusele saada esimeseks naiseks, kes oleks tõusnud kõigi 14 kaheksatuhandelise tippu (meestest sai sellega hakkama 1986. aastal Reinhold Messner). Rutkiewiczil oli kirjas 8 tipputõusu kaheksatuhandelistele, kui hukkus 1992. aastal katsel tõusta maailmas kõrguselt kolmanda mäe Kanchenjunga (8586 m) tippu. See, kas ta hukkus enne tippu jõudes või juba tipust laskudes, on tänini teadmata. Tema surnukeha pole leitud.

Uus-Meremaa alpinist Lydia Bradey oli esimene naine, kes jõudis Džomolungma tippu lisahapnikku kasutamata (1988).

Esimene naisalpinist, kes on tõusnud kõigi 14 kaheksatuhandelise tippu, on Lõuna-Korea alpinist Oh Eun-sun (2010), kuid tema üks 14-st tipputõusust on vaidlustatud. Ametlikult loetakse esimeseks samal aastal oma 14. tipu vallutanud hispaanlannat Edurne Pasabani ja teiseks austerlannat Gerlinde Kaltenbrunnerit (2011).

2017. aastal teatati meedias, et itaallanna Nives Meroi on tõusnud 14 kaheksatuhandelisele, seejuures tegi seda alpistiilis, lisahapnikku kasutamata.^[3]

Teistel on edukaid tipputõuse kaheksatuhandelistele vähem: Lõuna-Korea alpinist Mi-young Go (11), poolatar Kinga Baranowka (9), prantslanna Chantal Mauduit (6), ameeriklanna Christine Boskoff (6) ja poolatar Anna Czerwińska (6). Kuulsal Junko Tabeil on kirjas 3 kaheksatuhandelist.^[4]

Alpinismi imelaps, ukrainlanna Marija Hitrikova (1990–2012) tõusis 2011. aastal 21-aastaselt kahe üle 8000 m kõrguse mäe tippu. Hukkus 2012. aastal Elbrusel mägigiidina töötades.

Naisekspeditsioone[muuda | muuda lähteteksti]

1959. aastal toimus Claude Kogani juhtimisel ainult naisalpinistidest koosnev ekspeditsioon Cho Oyule. Selle käigus Kogan hukkus, olles oma telgis 7000 m kõrgusel asuvas vahelaagris, mis mattus lumelaviini alla.^[1]

1974. aastal hukkus puhkenud tormi tõttu Lenini tipu massiivis Elvira Šatajeva juhitud naisalpinistide 8-liikmeline grupp täies koosseisus. Raadioside toimis ja hädas olevale grupile ruttasid appi mäel töötavad meeskonnad, kuid kõik katsed neile abi osutada jäid tagajärjetuks.

1985. aasta juulis toimunud Poola Nanga Prabati mägiekspeditsiooni käigus tõusis Nanga Parbati (8125 m) tippu naiskond koosseisus Wanda Rutkiewicz, Anna Czerwińska ja Krystyna Palmowska.