Mustand:Harilik murtudsüda
| Harilik murtudsüda | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Tulikalaadsed Ranunculales |
| Sugukond |
Magunalised Papaveraceae |
| Perekond |
Murtudsüda Dicentra |
| Liik |
Harilik murtudsüda |
| Binaarne nimetus | |
|
Dicentra spectabilis (L.) | |
| Sünonüümid | |
Harilik murtudsüda (Dicentra spectabilis) on magunaliste sugukonda ja murtudsüdamete perekonda kuuluv õistaimeliik.
Taim pärineb Ida-Aasiast ning kasvab looduslikult Põhja-Hiinas, Koreas, Jaapanis ja Siberis.[1]
Lehed on mitmejagused ja rootsuga. Südamekujulised õied võivad olla roosad, valged, punased või kollased ja paiknevad ühekülgses rippuvas kobaras ning on kuni 3 cm pikad. Vili on mitmeseemneline kupar. Kõrgus ulatub 60–100 cm. Õitsevad 4-6 nädalat mai-juuni paiku. Kui närtsinud kobarad ära lõigata ja hästi kasta, võib õitseda ka kuni sügiseni.[2]
Kasvutingimused[muuda | muuda lähteteksti]
Vajab kasvuks hästi haritud ja väetatud ning niisket kuid vett hästi läbilaskvat mulda.[2] Sobib kriit- ja savimuld ning liivsavi, mis peab olema aluseline või neutraalne. Parim kasvukoht on poolvarjus, aga kasvab ka täispäikeses või varjus. Varjulise kasvukoha korral peab arvestama õite vähesusega ning täispäikese korral tuleb muld hoida pidevalt niiske.[1] Istutamiseks on sobiv vahekaugus 50-60 cm. Võib samal kohal kasvada rohkem kui 10 aastat kui korrapäraselt väetada kompost- või kõdusõnnikumullaga.[2]
Paljundamine[muuda | muuda lähteteksti]
Paljundatakse juurepuhma jagamisega ning seda varakevadel või sügisel pärast õitsemist ning lehtede kolletumist. Puhmiku väljakaevamisel tuleb olla ettevaatlik, et mitte vigastada taime rabedaid juuri.[2] Talvel paljundatakse juurepistikutega.[1] Seemned külvatakse sügisel ja lastakse talvel läbi külmuda, siis tärkavad kevadel noored taimed, kuid niimoodi paljundatakse harva.[2]
Kahjurid ja haigused[muuda | muuda lähteteksti]
Kahjureid ja haiguseid eriti ei esine, aga probleemiks võivad olla lehetäid, kilptäid, nälkjad ja teod. Taimel on kalduvus seenhaigustele, sealhulgas jahukastele ja lehelaikudele.[3] Kitsed ja jänesed taime ei kimbuta.[1]