Moneroni saar
Moneroni saar (vene keeles Монерон, jaapani keeles 海馬島 Kaibato, jaapani keeles トド島 Todojima, ainu keeles Todomoshiri) on väike saar Sahhalini saare lähedal. See on osa Venemaa Föderatsioonist.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Moneroni pindala on umbes 30 ruutkilomeetrit ja kõrgeim punkt on 429 meetrit. See on umbes 7,2 km pikk (N/S telg) ja 5,5 km lai ning asub 41 meremiili (76 km) Sahhalini sadamast Nevelskist ja umbes 30 meremiili (56 km) kaugusel.[1] otse Sahhalini saarest edelas Jaapani mere kirdeosas. See on ainus maismaa kogu Tatari väinas ja sellel pole püsivat elanikkonda. Selge päeval on nähtav Jaapani Rishiri saar.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Selle algsed ainu elanikud tundsid saart "Todomoshiri" ("merilõvide saare") nime all. See kuulus 18. sajandil Matsumae klanni daimyō alla ja oli tuntud kui Ishiyokotan; oma praeguse Euroopa nime sai see Prantsusmaa meresõitja La Perouse'i külastuse tõttu,[1] kes pani selle oma ekspeditsiooni peainseneri Paul Mérault Monneroni järgi nimeks Moneron.
Paul Moneron sai ülesandeks kaardistada temanimeline saar. Esimese autentse Moneroni saare kaardi koostasid hiljem, 1867. aastal Vene hüdrograafid, kes kandsid selle Vene impeeriumi kaardile. Ekspeditsiooni juhtis üks K. Staritsky, kelle järgi nimetati kõrgeim koht.
Pärast Vene-Jaapani sõja (1904-1905) lõppu anti Moneroni saar Portsmouthi lepingu kohaselt "ipso facto" Jaapanile üle koos Sahhalini saare osaga, mis jääb 50. paralleelist lõunasse.[2]
1907. aastaks andsid jaapanlased sellele nimeks Kaibato (海馬島) ja edaspidi kuulus saar kuni II maailmasõja lõpuni Karafuto agentuuri koosseisu. Kai-ba on Ainu nime on-yomi transliteratsioon. Seda tuntakse ka kui "Todojima" (トド島), mis on merilõvi ainu häälduse otsene kasutamine, millele hiljem lisatakse jima/shima (島), mis tähendab traditsioonilises jaapani kun-yomi keeles saart.
Jaapani periood Moneroni ajaloos paistis silma nii kiiresti ammendunud loodusvarade üsna röövelliku ekspluateerimise kui ka märkimisväärsete investeeringute poolest saare infrastruktuuri arendamisse. Saare aktiivne asustamine algas 1910. aastatel. Sellesse perioodi kuulub ka saare vanim säilinud hoone, mis pärineb 1910. aastast. Sinna rajati meteoroloogiajaam, mis töötab tänaseni. Sahhalinist viidi sinna veealune telefonikaabel pikkusega üle 50 km. 1914. aastal püstitasid Jaapani võimud tuletorni, mis on kasutusel tänaseni. Saare majandus põhines metsaraietel ja kalapüügil, eriti oluline oli Vaikse ookeani heeringas (Clupea pallasii). 1920. aastate keskel ehitati Tšuprovi lahe lõunaossa puidust varjualune, mis sai väikese rannalaevastiku pelgupaigaks. 1930. aastatel asendati see betooniga. Kolonistide usuliste vajaduste rahuldamiseks rajasid jaapanlased Krasnaja süvendisse väikese šintoistlike pühamu, mida ümbritsevad vanad kuused.[3]
1936. aastal ulatus Jaapani Moneroni elanike arv 900 inimeseni. Koos saarel merenduses töötavate hooajatöölistega elas saarel 1920. aastate alguses kuni 2000 inimest. Sel perioodil arenes Kologerase lahe lähedal asuval põhjaneemel riisikasvatus; siiani on säilinud niisutussüsteemi jäänused, mis kunagi toitis Jaapani riisipõlde. Jaapani koloniseerimise üsna röövellik algus õõnestas aga saare majanduse jätkusuutlikku arengut. 1920. aastate keskpaigaks oli kalasaak selle vetes sedavõrd vähenenud, et enamik äsja saabunud Jaapani koloniste lahkus saarelt ja 1945. aastaks ei olnud saarele enam kui 200 elanikku.
Teise maailmasõja ajal oli saarel ilmselt suur strateegiline tähtsus nii Jaapani kui ka NSV Liidu jaoks. Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et Nõukogude arhiividokumentides, mis puudutavad NSV Liidu sõjalisi operatsioone Kaug-Idas 1945. aastal, pole Moneroni tabamisest juttugi, hoolimata sellest, et saarel on tähistamata Nõukogude sõdurite hauad.[3]
Pärast Teist maailmasõda sai Moneron NSV Liidu Sahhalini oblasti osaks. Euroopa nime "Moneron" kaasaegne versioon taastati pärast 1946. aastat. Saare majanduse peamiseks tööstuslikuks tuumikuks oli Tšuprovi lahe lõunaosas asuv kalatehas, mis andis tööd kohalikele kaluriküladele. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel elas saare kolmes asulas alaliselt veidi üle 500 inimese: Moneronis, Krasnõis ja Bodrõs. Kevad-suvisel majandusarengu tipul saabus kuni 2000 hooajatöölist. Juba 1950. aastate teisel poolel orienteerus Sahhalini piirkonna kalatööstus ümber tulusamale ookeaniekspeditsioonikalapüügile. See tõi kaasa otsuse likvideerida Moneroni kalatehas ja selle elanikkonna väljavoolu. Kuni 1960. aastate keskpaigani jätkasid lopsaka taimestiku poolest tuntud saarel Nevelski liikuvad niidukite brigaadid jämeda ja mahlaka sööda koristamist. Kuni 1970. aastate alguseni tehti saarel naftauuringuid, mis samuti moonutasid saart. 1970. aastatel kaotas saar oma alalise elanikkonna ja sai suletud piiritsooni staatuse vähese ja seejärel aeg-ajalt sõjaväe kohalolekuga. Rahvastiku väljavool mõjutas üldiselt soodsalt saare taimestikku ja loomastikku.[3]
KAL 007[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Korean Air Linesi lend 007
Korean Air Linesi lend 007 269 reisija ja meeskonnaga keerles kaks korda ümber Moneroni saare, enne kui kukkus saare ranniku lähedal asuvasse Jaapani merre oma kontrollitud 12-minutilise laskumise viimases etapis pärast seda, kui teda tabas üks õhurakett, mis lasti selle pihta 1. septembril 1983. aastal Suhhoi Su-15-st põhjusel, et see oli eksinud Nõukogude Liidu piiratud õhuruumi. Selle täpne asukoht ja lõplik kaugus saarest on vaidlustatud.
Fauna ja flora[muuda | muuda lähteteksti]
Saar on populaarne sukeldumis- ja lindude koht. Järskude kaljude ja kiviste laidudega ümbritsetud see on merelindude varjupaik. Soe Tsushima hoovus toob ümbritsevatesse vetesse rohkelt mereelu ja liike, mida tavaliselt leidub palju rohkem kaugemal lõunas.
2006. aastal ehitati infrastruktuur, et turistid saaksid saart külastada. Rajatisi haldab Moneroni rahvuspark, mis on esimene mere rahvuspark Venemaal.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Strana.ru, Aleksei Yaroshevsky (1. august 2013). "Moneron Island: Pristine marine life on the border" (Ameerika inglise). Vaadatud 24. mail 2018.
- ↑ "Treaty of Portsmouth ending the Russo-Japanese War - World War I Document Archive". wwi.lib.byu.edu. Vaadatud 3. augustil 2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "海馬島 | Kaiba-tō | Кайбато | Монерон". karafuto-n (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2022. Vaadatud 3. augustil 2022.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Kokh, Dmitry (10. veebruar 2023). "Moneron: the hidden gem of Russia's far east – photo essay". The Guardian. London.