Kanji

Allikas: Vikipeedia

Kanji (漢字; loe: kandži) on üks mitmest Jaapanis kasutatavast kirjasüsteemist. Hiina päritolu tõttu nimetatakse kanji-sid ka tihti "hiina märkideks". Kuna hiina kiri jõudis Jaapanisse Han-ajastu Hiinast, osutabki kirjamärk 漢 (kan = Han-Hiina) sellele sündmusele. Õpilased Jaapanis peavad kooli lõpuks tundma 2136 kanjit, mida kutsutakse jōyō (loe džoo-joo) kanjiks (常用漢字) ehk igapäevaselt vajalikeks kanji-märkideks.

Jaapani keele ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miks on jaapani keel niisugune keeruline ja kuidas ta sündis? Vaatame siinkohal jaapani keele tekkelugu ja ajaloolist tausta.

Kui jaapanlased hakkasid 5. sajandil üle võtma hiina kirjutamissüsteemi, oli hiina süsteem juba standardiseeritud ning ligikaudu 20 sajandit vana. Vanimad tõendid näitavad, et jaapanlased võtsid hiina süsteemi üle pea ilma mingisuguste muutusteta, kuigi jaapani ja hiina keel on täiesti erinevad ja neil on vähem sarnasust, kui näiteks hiina ja eesti keelel. Näiteks on hiina keel ühesilbiline ja muutumatu, jaapani keel on mitmesilbiline ja selles on hulganisti järelliiteid nii omadus- kui tegusõnadele. Samuti kasutavad hiinlased lause ülesehitust ”alus – öeldis – sihitis” sellal kui jaapanlased kasutavad sõnajärjekorda “alus – sihitis – öeldis”. Jaapanlaste varased püüdlused üle võtta Hiina kirjutamissüsteem kohtas palju tõsiseid raskusi. Näiteks alguses püüti ka hiina keele süntaksit, lauseehitust kasutada.

Üks transkriptsiooni viise oli kirjamärkidele ühtlasi vastava hiinapärase häälduse lisamine. See on jaapani keeles “on-yomi” 音読み (mis otsetõlkes tähendab “hääldumise (järgi) lugemine”). Teine viis oli kasutada kanji-märgi hiinapärast tähendust ning hääldada seda jaapani oma sõnaga – seda meetodit tuntakse “kun-yomi” 訓読み (jaapanipärase lugemisviisina, hääldusena).

Varasemas järgus püüti kasutada hiina märke jaapani keele jaoks kasutades kanji-de on-yomi’t selleks, et kirjutada jaapani sõnu silp-silbi haaval. Nii püüti saada hiina märkide abiga oma keelele lähedast hääldust. Seda kirjaviisi nimetati man'yōganaks Selle tulemusena sai jaapanlastel palju nalja, sest paljudel Hiina märkidel on sama hääldus, mistõttu võib võtta Jaapani sõna ning seda kirjutada erinevatel viisidel tuginedes Hiina märgi hääldusele. Tulemus võis olla naljakas, kui tähendust vaadati ja mitmeid sajandeid keeldusid jaapanlased standardiseerimast oma enda häälikutest lähtuvat kirjasüsteemi-kana-t, mille praegune nimi on (go-ju on) 50 häälduvat silpi.

Praktilisest seisukohast tunnetati, et midagi peab siiski ette võtma. Iga hiina märk (või kanji) vajas mitmeid kriipse ja ühe sõna kirjutamine nõudis liiga palju vaeva. Üks lahendus oli kanji hiina-häälduse unustamine ning märgi tähenduse kasutamine koos jaapani omakeelse sõnaga.

Neid kahte stiili kasutati mõnisada aastat ja tulemuseks on nähtus, et tänapäeval on kanjidel palju eri lugemisviise. Näiteks sõna tee kasutab kanjit 道, mille on-yomi (hiinapärane lugemine) on dō ja kun-yomi (jaapanipärane lugemine) on michi.

Jaapanlased mitte ainult ei kasutanud Hiina märke mitmesilbiliste Jaapani sõnade kirjutamiseks ühesilbiliste hiina märkidega, vaid hakkasid ka ülevõtma hiinapäraseid hääldusi oma keele sõnadena. Kuigi see meetod andis jaapanlastele uusi sõnu ja mõtteid, tekitas see ka tõsise probleemi – nimelt hiinlased kasutavad nelja käändelõppu sõnade eristamiseks. Jaapani keeles neid pole olemas ja nii ongi jaapani keeles ehk liigagi palju homonüüme.

Kuigi hiinlastel on palju rohkem märke kui jaapanlastel (mahukaim sõnaraamat sisaldab 50 000 märki), on igal märgil enamasti üks kindel hääldus. Jaapanlastel on palju vähem märke (kuni 10 000 kanji’t), kuid igale märgile vastab mitmeid erinevaid lugemisviise ja mitmed märgikombinatsioonid tuleb lihtsalt sõnadena meelde jätta. Õnneks tehti pärast Teist maailmasõda Jaapani kirjutamissüsteemi lihtsustamine ning praeguseks on olemas 2,136 ametlikku kanji-märki.


Jaapani tähestike Hiragana ja Katakana areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

On näha, et Sōsho 草書, pintsliga kirjutatud rohukirja stiili tundelised, kiiresti voolavad jooned sobivad hästi kirjanduslikku teksti. Nara perioodi lõpus ja Heian perioodi kestel arendasid (Teadmiseks, et rohukiri, hoogne kirjaviis, kus lihtsustatakse paljude joontega keerulisi märke, oli olemas ammu enne ka hiinas. See polnud jaapani naiste leiutis) kirjaoskajad naised tähestiku, mis hõlmas kõiki 50 jaapani keele silpe ja häälikuid. See tähestik põhines Hiina märkide Sōsho kujul ja sel on väga naiselik, voolav kuju. Seda stiili nimetati algselt “onna-de”ks (女手 “naiselik käsi”). Tänapäevane nimetus on “hiragana” 平仮名. Hiragana tunneb ära ümara kuju järgi. Näiteks näeks välja kirjapildis arigatō gozaimashita (tänan väga ..viisakamas vormis) niimoodi: ありがとうございました.

Õige pea pärast naiseliku hiragana loomist arendati välja ka mehelikum tähestik, mis põhines Hiina märkide Kaisho 楷書 standardsel kirjaviisil. Võeti üksikud, lihtsad osad kanjist ning seda kasutati ainult häälikuna. Sellist hääldustähestikku kutsutakse katakana 片仮名. Tänapäeval kirjutavad jaapanlased võõrsõnad ja ühtlasi võõrapärased nimed katakanas. Kuna näiteks eesti nimed on tekkinud vastavalt eesti keele loogikale, ei ole võimalik 100%-liselt nime edasi anda. Sellistel puhkudel tehakse nimi jaapani-päraseks. Näiteks nimed, mille hääldust ja lugemist saab 100 %-liselt edasi anda : ハンナ (Hanna), レイン (Rein). Töödeldud variantide puhul saab Igorist イゴル Igoru, Siljast スリヤ(?) Suriya jne. Jaapani keeles ei ole L-tähte. Selle asemel kasutatakse võõrnimedes silpi “ru” või sobivuse korral ka teisi silpe ra-ri-ru-re-ro reast.

Alguses ei kasutatud kanjit ja hiraganat koos. Tänapäeval on jaapani segakiri see, mida kõikjal kasutatakse. Mõlemat silpkirja omakeelsete sõnade kirjutamiseks ning katakanat võõr- ja laensõnade puhul. Nii katakana, kui hiragana moodustavad kokku grupi “kana” ehk siis hääldusmärkide grupi.

Hiina märkide (kanji) väljakujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt jaotatakse Hiina märgid kuude gruppi, mida tuntakse kui 六書(jp.k. rikusho). Nii olid kirjamärgid liigitatud ligi 1900 aastat tagasi klassikalises Hiina sõnaraamatus 説文解字 (hiina keeles Shuōwén Jiězì; jp.k. setsumon kaiji ..seletades lauseid, lahates märke). See liigitus on mänginud keskset osa Hiina leksikograafias. Esimesed neli kategooriat põhinevad märgi moodustamise protsessil, viimased kaks põhinevad kasutusel.

Piktograafid (象形文字 shōkei moji, piltkiri) on esimesed, lihtsad hieroglüüfid, mis on jämedad visandid asjadest, mida nad kujutavad. Näiteks: 山 yama ’mägi’ . Samuti ka sõnad 大 dai (suur) ja 小 shō (väike)

Lihtsad ideograafid (指事文字 shiji moji, tinglikud fenomenoloogilised, osutavad märgid) tähistavad kujundlikult erinevaid olukordi. Näiteks: tasandid üleval jō 下, keskel chū 中 ja all ge 上.

Kombineeritud ideograafid (会意文字 kaii moji, ühendatud tähendustega märgid) koosnevad kahest või enamast elemendist, millest kujuneb terviklik tähendus. Näiteks: 体 tai, karada ‘keha’ (人 ‘inimene’ + 本 ‘põhiline’). Ühe märgiga saab moodustada palju erinevaid, kuid sarnase sisuga märke – seda muutumatut sõnaosa kutsutakse radikaaliks või tüveks.

Foneetilis-ideograafilised märgid (形声文字 keisei moji. kuju ja hääldusega (põimunud) märgid) koosnevad ühest elemendist, mis laias laastus väljendab tähendust (tavaliselt kutsutakse seda juureks, võtmeks või radikaaliks) ning teisest elemendist, mis annab kanjile häälduse. Näiteks: 茎 kei ‘tüvi, tugi’ koosneb ‘taimest’ (3 ülemist kriipsu on radikaal nimega rohi, kusaganmuri) ja 圣 kei ‘sirge’(?), s.t., taime sirge osa.

Tuletuslikud märgid (転注文字 tenchū moji) on märgid, mida kasutatakse laiendatud, tuletatud või näilikus mõttes. Näiteks: 令 rei muudetuna algupärasest tähendusest ‘käskima’ või ‘isik, kes käsutab’ uue tähenduseni ‘valitseja, käskija’.

Foneetilised laenud (仮借文字 kasha moji) on märgid, mis on laenatud sõna häälduse väljendamiseks ilma otsese viiteta algupärasele tähendusele või on tegemist hoopisgi vigaselt tõlgegitsetud seoste edasikandumisega.

Suurem enamus märkidest on foneetilis-ideograafilised märgid (4. ülalmainitud tüüpi). 民, näiteks, algupäraselt pilt nõelaga läbistatud silmast, kujutas orja, kes oli põgenemise vältimiseks peremehe poolt pimedaks torgatud, kuid hiljem muudeti ‘ükskõikseteks massideks’ või ‘inimeseks üldiselt’. See kujutab foneetilis-ideograafilise elemendina teiste märkide moodustamises häälikud min ja tähendab põhiliselt ‘pime’ või ‘pimedus’. Näiteks min ‘rahvas’ 民 (lühendatuna 氏) kombineeritud märgiga 日 ‘päike’ ning 昏 ‘andma’ tähendab kokku ‘pimedust, hämarikku’; 眠 ‘magama’ koosneb silmast (目) pimeduse seisundis (民). Huvitav näide on kon 婚 ‘abielu’, mis koosneb osadest 女 ‘naine’ + 昏 ‘pimedus’. Ühe teooria kohaselt on see tingitud sellest, et laulatus-tseremooniaid peeti öisel ajal. Sellisel viisil annab 民 oma panuse teiste märkide moodustamiseks nii kuju, häälduse kui lugemisviisi järgi.

Paljudel juhtudel moodustub liitsõna kahest sama tähendusega sõnast, kus osade järjekorra äravahetamisel jääb tähendus samaks. Näiteks on samaväärsed 回転 tenkai ja kaiten 転回, mis mõlemad tähendavad pööret. Samas on ka palju liitsõnu, milles äravahetamisel tähendus ja hääldus muutuvad, näiteks: 日月jitsugetsu – päike ja kuu, vastupidises järjekorras 月日aga tsukihi tähendab aega.

Kanji’de kirjutamine, Shodo, on ka Hiinas ja Jaapanis vägagi rafineeritud kunst, mida on vaja pikalt ja hoolega õppida. Nii nagu eesti koolilapsed õpivad trüki- ja kirjatähti kirjutama, õpivad jaapani koolilapsed hiina märke kirjutama. Loomulikult alustatakse lihtsamates märkidest ning minnakse edasi keerulisematega. Märgi keerukuse määrab enamasti ära joonte arv. Näiteks mõned kanjid lihtsamast keerulisemaks:

一 卜川尚無髪優厵

Kõige lihtsamalt kanji’l on vaid 1 joon ning keerulisematel koguni kuni 28 joont. Oluline on seejuures, kuidas joont tõmmatakse – kas alt üles, vasakult paremale, millises järjekorras jne. Kui võtta näiteks terminist karate 空手 kanjimärgid kara 空 ja te 手.

Nagu näeme, nende märkide joonistamiseks tuleb kara jaoks teha 8 joont ning te jaoks 4 joont.

Eelmainitud tsuki märk 突 on väga sarnane tühjust tähistava märgiga 空. Mõlematel kanjidel on näha ülemises osas sama 116. radikaali ana kanmuri (http://de.wikipedia.org/wiki/Radikal_116.)

Kanji ülesanded

Üks kõige tähtsamaid hiina märkide omadusi on nende võime tähendust edasi kanda. See, kuidas nad seda teevad, on teemaks paljudele vastandlikele teooriatele. Hiina märke on kirjeldatud niisuguste keeruliste terminitega logograafia (sõnade sümbolid), ideograafia (ideede sümbolid) ja morfograafia (morfeemide sümbolid). Uurijad ei ole kokkuleppele jõudnud märkide täpse terminoloogia ja funktsioonide osas.

Ühe äärmusliku seisukoha järgi kannavad märgid tähendust edasi vaid foneetiliselt ning nende ideograafiline iseloom on üksnes müüt. Teise seisukoha arvates saavad märgid mõtet otseselt edasi anda – sõltumata nende hääldusest. Alfabeetilised sümbolid on teisest küljest justkui samm allpool võrreldes sellega, mida on maksimaalselt võimalik väljendada. Need märgivad tavaliselt üksnes kõne hääldust, mida omakorda seostatakse tähendusega. Muud teooriad on nende kahe vahepeal. Kogu see küsimus on väga vaieldav, kuid üldiselt on lepitud sellega, et mistahes lingvistilisele ühikule märgid vastavad, on nende olemuslikuks ülesandeks anda edasi nii pilti, tähendust kui ka hääldust ehk kirjutaja mõtet.

Üks olulisi hiina märkide omadusi on nende kõrge tootlikkus. Kombineerides mõne tuhande märgiga saadakse lugematu arv liitsõnu. Näiteks 戦 sen ‘sõda’ kobineerituna teiste märkidega annab hulgaliselt sõjaga seotud sõnu – 戦友 sen'yū ‘sõjakaaslane, võitluskaaslane‘. Hiina märgid jaapani keeles toimivad paljuski nii nagu ladina tähtedega kirjutatud sõnade tüved Euroopa keeltes. Igal märgil on üks või enam eristatavat tähendust ning tihti on nad väga tootlikuks sõnamoodustamise elemendiks.

Näiteks kanji’t 空, mis tähendab tühja, taevast ja õhku, võib lugeda erinevatel viisidel: kū, sora, aki, muna. Jaapani keeles on olemas vaid kuju 空, kuigi tal on erinevaid foneetilisi variante. Niiviisi annab kanji visuaalse seose, mis ületab kõik hääldusvariandid. Seda kanji võimet väljendada tähendust sõltumata hääldusest loetakse üheks iseloomulikemaks jaapani kirja omaduseks.

Arusaadavam hiina märgisüsteemi omadus on nende semantiline läbipaistvus. Kuna iga märk tähendab liitsõnas konkreetset tähendust, on sõna kokku lugejale läbinähtav. Näiteks meditatsioon mokusō 黙想 tuleb osadest moku 黙 ’vaikne’ ja sō 想 ‘mõtlema, vaatlema’. Kui sõna komponentide tähendus on selge, ei ole tarvis palju vaeva, et mõista kogu sõna ehk siis “vaiksest vaatlusest” saamegi meditatsiooni. Samuti tuleb sõna vabadus jiyū 自由 sõnadest 自 ji, mis tähendab iseennast, iset ning 由 yū, mis tähendab põhjust. Ehk siis kombineerides tähendused “ise” + “põhjus” = “vabadus”.

Lisaks on veel jaapani keeles tohutult palju homonüüme – sõnu, mis kõlavad samamoodi, kuid kirjutatakse erinevalt. Kōki ja kikō näiteks tähendavad umbes tosinat tavakasutuses olevat sõna ning veel hulgaliselt vähemkasutatavaid. Kuna igal märgil on oma kindel kuju (ja tähendus), on kanji’de ülesanne eristada niisuguseid sõnu üksteisest. Nõndaks, 拳 ken ‘rusikas’ on kergesti eristatav sõnast 剣 ken ‘mõõk, tera’. Mõningad näited:

tsuki 突 ‘sööst, löök-piste’ tsuki 月 ‘kuu’

uchi 打 ‘löök’ uchi 家 ‘kodu’ uchi 内 ‘seesmine’

shi 士 ‘sõdur’ shi 四 ‘neli’ shi 師 ‘õpetaja’

kai 会 ‘liit’ ka`i 下位 ‘madal aste’ ka`i 甲斐 ‘tulemus’

Kodansha sõnaraamatu andmetel on kõige rohkemate homonüümide arvuga sõnad ka, kei, ken – üle 30, kan, ki, sei, sen, shi – üle 40, shō ja kō koguni üle 70.

Kanjide süstematiseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu ka Hiinas kasutatakse Jaapanis tohutu hulga erinevate kirjamärkide süstematiseerimiseks radikaale ehk võtmeid (jp. k. Bushu). Need on märkides kõige sagedamini esinevad iseloomulikud osad, mille järgi ka kanjisid sõnastikku paigutatakse. Radikaale on traditsiooniliselt 214 tükki. Sama radikaali all olevad kanjid jaotatakse vastavalt märgi ülejäänud osa joonte arvu järele suurenevas järjekorras. Näite leiad ingl. k. lehekyljelt: http://en.wikipedia.org/wiki/Radical_116 Radikaalidele on antud omad lisanimetused ja nende uurimine tundub küll tüütu, lootusetu ja raske, aga hõlbustab siiski oluliselt jaapani ja hiina keele (eriti muidugi kirjakeele) mõistmist.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Elli Feldberg, Akiko Masaki-Kadarik, Kalju Kruusa, Jaapani keele grammatika, Ilo, 2009, ISBN 978-9-94-917059-3
  • W.Hadamitzky, M.Spahn , Guide to Writing Kanji & Kana, Book 1: A Self-Study Workbook for Learning Japanese Characters, 1991, Tuttle Publishing, ISBN 0-8048-1685-9

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]