Mõõgavõitlus

Mõõgavõitlus on võitluskunst, milles võitleja kasutab relvana mõõka. Tänapäeval on lääne võitluskunstides eristatud ajalooline mõõgavõitlus (keskaegsed ja renessansiajastu relvad), klassikaline vehklemine (19.-20. sajandi akadeemiline stiil) ning sportvehklemine (epee, florett, espadron). Mõõgavõitluse elemente sisaldavad paljud idamaade võitluskunstid (kendo, taijiquan, aikido, kung fu).

Ajalugu ja tänapäev

Läbi ajaloo on paralleelselt eksisteerinud ning üksteist täiendanud militaarne mõõgavõitlus ja sportlik mõõgavõitlus. Kui militaarses võitluses on eesmärk vastast iga hinna eest vigastada, siis sportliku võitluse eesmärgiks on oma jõu ja osavuse arendamine ilma partnerit vigastamata. Ohutuse tagamiseks on keelatud ohtlikumad võtted ja relvad on nüristatud. Võideldakse mittekontaktselt, täiskontaktse võitluse puhul kasutatakse kaitsevarustust.

Sportliku mõõgavõitluse kõrgajaks olid hiliskeskaeg ja renessanss, klassikalist vehklemist harrastati väga laialt veel kuni 20. sajandi alguseni. Tänapäeval on mõõgaspordi populaarsus ja osakaal teiste spordialadega võrreldes oluliselt vähenenud, kuid väiksemas ringis leidub tegelejaid kõikidel mainitud aladel. Ajaloolist mõõgavõitlust on hakatud taas harrastama seoses ajaloo taaskehastamise ja eksperimentaalarheoloogiaga.