Mõõgavõitlus
Mõõgavõitlus on võitluskunst, milles võitleja kasutatab relvana mõõka. Tänapäeval on lääne võitluskunstides eristatud ajalooline mõõgavõitlus (keskaegsed ja renessanssiajastu relvad), klassikaline vehklemine (19.-20. sajandi akadeemiline stiil) ning sportvehklemine (epee, florett, espadron). Paljud idamaade võitluskunstid sisaldavad endas mõõgavõitluse elemente (kendo, taijiquan, aikido, kung-fu).
Ajalugu ja tänapäev [muuda]
Läbi ajaloo on paralleelselt eksisteerinud ning üksteist täiendanud militaarne mõõgavõitlus ja sportlik mõõgavõitlus. Kui militaarses võitluses on eesmärk vastast iga hinna eest vigastada, siis sportliku võitluse eesmärgiks on oma jõu ja osavuse arendamine ilma partnerit vigastamata. Ohutuse tagamiseks on keelatud ohtlikumad võtted ja relvad on nüristatud. Võideldakse mittekontaktselt, täiskontaktse võitluse puhul kasutatakse kaitsevarustust.
Sportliku mõõgavõitluse kõrgajaks jääb hiliskeskaeg ning renessanss, klassikalist vehklemist harrastati väga laialt veel kuni 20. sajandi alguseni. Tänapäeval on mõõgaspordi populaarsus ja osakaal teiste spordiladega võrreldes oluliselt vähenenud, kuid väiksemas ringis leidub tegelejaid kõikidel ülalmainitud aladel. Ajaloolist mõõgavõitlust on hakatud taas harrastama seoses ajaloo taaskehastamise ja eksperimentaalarheoloogiaga.
