Katana

Allikas: Vikipeedia
Katana
Katana

Katana (刀) ehk nihontō (日本刀) on Jaapani mõõk. Katana omamine oli lubatud vaid samuraidele.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katana pikkus sõltub tema omaniku ehk kasutaja kasvust, anatoomilisest geomeetriast. Katana on väga kerge, ca 95 cm pikkuse mõõga kaal võib olla vaid 800 grammi. Katana on pigem lõike- ja torkerelv, kui raiumiseks mõeldud mõõk. Katanaga püüti teha vastast võimalikult kahjustavaid lõikeid, lõigates läbi nt. suuri artereid ja veene. Katana on arvatud relvanduse ajaloo kümne kõige tõhusama relva hulka.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Legendi järgi leiutas Jaapani mõõga sepp Amakuni. Alguses olid Jaapani mõõgad sirged, kuid 8. sajandil leidsid sõdalased, et kõver mõõk tuleb tupest kiiremini välja ja lõikab paremini. 986. ja 1598. aastate vahel valmistatud Jaapani mõõku kutsutakse kotōdeks ("vanad mõõgad"). Katanasid hakati taguma ligikaudu aastal 1400.

Jaapani ajaloo pikal rahuperioodil soikunud katanade tootmine suretas välja ka mõõga valmistamise tehnoloogia.

1934. aastal alustas Jaapani valitsus sõduritele katanade tootmist. Neid nimetatakse gendaitōdeks. Gendaitōd leidsid Teises maailmasõjas ohtralt kasutamist. Need mõõgad olid valmistatud masstoodanguna ja ei vastanud vanade mõõkade kvaliteedinõuetele. Tänapäeval originaalkatana terasega sarnast terast toota pole õnnestunud. Tänapäeval valmistatakse enamik katanasid siiski pigem dekoratiivesemeteks, sest hea katana valmistamine on väga aeganõudev ja ka rituaalidega seotud toiming. Ka vanade traditsioonide järgi valmistatud tänapäevane katana on väga hinnaline.

Katana Jaapani traditsioonides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samuraid kandsid pikka mõõka (katanat) ja lühikest mõõka (wakizashit) mõõgatupes vöö vahele pistetult. Mõlemat kanti tupes, terav serv ülespoole. Samuraiseisuse tekkimisel sai zen-budismi õpetusest lähtuvaist võitluskunstidest omaette teadus. Iga kohalik isand pidas ülal vehklemiskooli, kus tema kaaskondlased said mõõgakäsitsemist õppida. Katana kasutamise vilumus saavutati aastatepikkuse ränga treeninguga. Harjutamiseks kasutati puust (tavaliselt punasest või valgest jaapani tammestbokken) ja bambusest mõõku ning alates 17. sajandist hakati õppimise ajal kandma polsterdatud kehakaitseid, et vigastuste ohtu vähendada.

Katanat kanti ainult väljaspool maja. Wakizashi't kanti kogu aeg. Rainahaga kaetud must käepide (nakago) oli sageli seisuse sümboliks. Selle otsa võidi kasutada löögirelvana, kui vastane oli nii lähedal, et samurai ei saanud katanat välja tõmmata. Käekaitsmeta (tsuba) mõõku kutsuti tsukadeks.