Lunastus Uues Testamendis

Lunastuse (koinees καταλλαγή) tegu Uues Testamendis viitab inimkonna päästmise aktile läbi Jeesuse elu, surma ja ülestõusu. Piibli kohaselt oli inimkond püüdlusel täieliku vabaduse järele irdunud Jumalast ja sattunud Saatana meelevalda ja võimusesse. Vabastamaks maailma saatanlike jõudude orjusest ja suunamaks inimkonda Jumala määratud teele oli vaja erakorralist jumalikku sekkumist. Lunastuse täideviimiseks tuli Jumal inimesena maa peale, "nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” (Mt 20:28).

Pääste

"Jeesuse ristisurm"

14 Et nüüd lapsed on liha ja vere osalised, siis on ka Jeesus ise

otse samal viisil liha ja vere omaks võtnud, et ta surma kaudu

kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle – see tähendab kuradi

-,

15 ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves. (Hb 2:14–15)

Piibel kõneleb inimkonna "olukorrast" (human predicament) kui orjapõlvest surma kartuses, kus lapsed (inimkond) on maise liha ja vere osalised ning unustanud oma kokkuleppe Jumalaga. Kristlik doktriin ütleb, et patt takistab meil totaalselt alluda Jumalale. Patt on inimeste ja Jumala vahelise suhte läbikukkumise põhjus ning patt eksisteerib, sest inimestele anti vaba valik ning nad hakkasid Jumala vastu mässama (Eedeni aed). Patt on Jumala vastu usalduse puudumine ning vastuhakk Jumala pakutavale kooselule. Maailm on Emil Brunneri sõnul "ülestõusu teater". Seda inimkonna "olukorda" ei saa enam inimesed ise parandada, on vaja lepitajat, kes hõlmab nii inimese kui ka Jumala atribuute. Selleks saatis Jumal enda poja maa peale, et viia läbi lunastuse akt.

Lunastuse akt

Üle kõige on lunastamist ajaloos seostatud Jeesuse ristisurmaga. Kuigi Uus Testament toetab seda mõtet (1Kor 15:3, Kl 1:22, 1Pt 2:24), on sarnaselt palju kirjakohti, mis viitavad lunastusele läbi ülestõusmise (1Kr 15:17, 1Pt 1:3). Üheselt on selge, et Uue Testamendi fookus on lunastuse tulemusel: inimkonna päästmisel ja igavesel elul läbi usu Jeesus Kristusesse, mitte aga sellel, kuidas Jeesus seda tegi. Mitte ainult ei näe me lunastusest kõnelevates tekstides erinevusi erinevate Uue Testamendi autorite vahel, vaid ka üks ja sama autor võib kasutada külluslikult üksteisest erinevaid kirjeldusi, mudeleid ja kujundeid kirjeldamaks lunastuse akti. Neid teoloogilisi arusaamu lunastusest saab kategoriseerida viieks: ohverdus, lunastus (kinnimaksmine), võidutsemine Saatana meelevalla üle, lepitus ja ilmutus.

Ohverdus

Väide, et inimkonna lunastamine juhtus läbi Jeesuse ohverdamise ristil on mõjutanud kristlikku teoloogiat ja õpetust juba enne Pauluse misjonitööd. On selge, et sellel ideel on sügav põhi Uues Testamendis, ka sünoptiliste evangeeliumite käsitluses lunastusest. Seda peegeldab sõna "veri" viidates Jeesuse surmale (Rm 5:9). Selline mõttekäik ei ole üllatav, sest ohverdamise idee oli populaarne paljudes antiiksetes kultuurides. Palju vaidlust on tekitanud arusaam judaistlikust ohverdusest (korban) seoses kristlikku õpetusega lunastusest. Kuigi on kerge leida paralleele hellenistliku mõttega inimohverdusest "surra teiste eest (hyper)", siis judaistlikus traditsioonis sellist ideed ei ole. Mõned, kuid mitte kõik, ohverdamised tegelesid patuga. Teised ohverdamised olid näiteks tänu ohverdamised Jumalale. Seega ei saa seostada ohverdamist (eriti inimise) vaid pattude andeksandmisega.

Lunastamine (kinnimaksmine)

1. sajandi igapäevases keeles oli lunaraha maksmine üsna igapäevane, orju sai vabaks osta, samuti ka sõjavange. Uue Testamendi autorid kasutasid ka seda keelt vabalt (Lk 24:21), kuigi on vaieldav, kas nad kunagi mõtlesid Jeesusest kui reaalsest lunarahast, mida tuli maksta, et päästa inimkond. See idee muutus populaarseks patristilises teoloogias, eriti küsimus sellest, kellele lunaraha maksti, kas Jumalale või Saatanale? Ei tohiks lugeda liiga kaugele Pauluse kirjadesse, kus ta ütleb "Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!"(1Kr 6:20), sest ilmselt kasutab Paulus kõnekäändu, et viidata sellele, et kristlased on vahetanud oma truudust. Enam ei allu nad Saatana meelevallale, vaid neil on uus isand Jumalas.

Võidutsemine kurjuse meelevalla üle

Varasem judaistlik idee Jahve võidutsemisest Vaarao võimu üle on mõjukaks eelduseks, et mõista lunastust kui võitu halva/pahelise üle. 1. saj dualistlikus maailmavaates, kus eksisteerivad kurjad jõud, millel on mõjuvõim inimeste üle, on kerge näha, kuidas inimkonna vabastamine Jeesuse poolt oli võitluse tagajärg. "Jumal on paljastanud valitsused ja meelevallad, häbistanud neid avalikult, võidutsedes nende üle Kristuses."(Kl 2:15)

Lepitus

Lunastusest kui lepitusest inimkonna ja Jumala vahel kõnelevad vaid Pauluse kirjad (Rm 5:10). Sellise lunastuskäsitluse sisu on palju isiklikum, see tegeleb inimkonna ja Jumala vahelise suhte parandamisega läbi Jeesuse elu.

Ilmutus

Tuleb ka mainida vaadet Jeesuse lunastusteost kui ilmutusest. Seda ideed näeb kõige selgemini Johannese evangeeliumis. Selle mudeli järgi on inimkond vaimses pimeduses ja Jeesus toob inimkonnale teadmist ning valgust (Jh 1:14). Ainult Jeesus saab seda ilmutust meile jagada, sest ta on Jumala poeg (Jh 1:18). Ristisurm saab selleks hetkeks, kus Jeesus on üles tõstetud ja kirgastatud (Jh 17:1–26).