Loomade kodustamine

Allikas: Vikipeedia

Kodustamine on neoliitikumis toimunud protsess, kus inimene võttis oma hoole alla liigi, hakkas reguleerima selle eluviisi ja paljunemist. Liigi paljundamisel võis olla sümboolne, sotsiaalne või materiaalne eesmärk. Mõned põlisrahvad mõistsid kodustamise all hoopis midagi muud: noorloom püüti kinni, kasvatati suureks ilma järglasteta, ja toodi ohvrianniks loodusele. Oli levinud uskumus, et ohverdamine toob head õnne. Loomade kodustamisel oli oluline roll neoliitilises revolutsioonis, sest küttimise-koriluse pealt liiguti karjakasvatuse ja maaharimise poole, samal ajal toimusid sotsiaalsed ja vaimsed muutused tolleaegsete rahvaste seas. [1]

Kodustamise protsess[muuda | muuda lähteteksti]

Kodustamine võis toimuda kolmel erineval viisil:

  • loomad ilmusid ise inimeste toidujäänuste peale kohale, niimoodi kodustati koer, kass ja kana.
  • metsloomade algupärane küttimine muutus ajaga kontrollitud tõuaretuseks, niimoodi kodustati siga ja veis.
  • loom püüti kinni, teda toideti, kuid hoiti vangistuses, niimoodi kodustati eesel, kaamel ja hobune. [2]

Kodustatud loomad olid siiski keraamika-eelse neoliitikumi ühiskonna (12 000- 10 500 aastat tagasi) jaoks toidulaual kõrvalallikaks. Koduloom tapeti juhul, kui jahil ei saavutatud eeldatud edu. Lähis- Ida keraamika-eelne ühiskond võis kodustada lamba, kitse või veise hoopis piima saamiseks. Kui vaadelda kodustamist läbi antropoloogilise spektrumi, siis võis looma omamine tähistada võimu ja rikkust, eriti juhul, kui oli tegemist metsiku loomaga. [3]

Loomade kodustamine ja kliima on olnud väga tihedas seoses. Kliimakatastroofidega samal ajal laiahaardelist loomade kodustamist ei ole toimunud. Loomade kodustamine võidi üle võtta ühelt rahvalt, kes juba oskas loomi kodustada, kuid saab väita, et kohati hakkas kodustamine iseseisvalt, nt sigade kodustamine Hiinas ja laamade kodustamine Ameerikas. Sellest võib järeldada, et inimesed mõtlesid erinevas maailma kohas sarnaselt, mitte päris täpselt samal ajal, kuid väga väikese ajaperioodi vältel. [4]

Tõendid kodustamisest[muuda | muuda lähteteksti]

Kodustamist tõendavad haruldased arheoloogilised leiud on kas kohad, kus on tegeletud karjakasvatusega ja põllundusega, või esemed, mis viitavad eelmainitule, näiteks ike. Seevastu täpsemad järeldused varasest kodustamisest saab teha luuleidude põhjal. Luuleiud sisaldavad endas palju olulist informatsiooni, mis on väärt uurimist.

  • Kui luu pärineb hästi dateeritud ja kirjeldatud arheoloogilisest kontekstist, saab luu vanust määrata kasutades relatiivset dateeringut. Seda saab tõestada ka luu kollageenist radiosüsiniku proovi võtmisega. Ajapikku saab tulemuste põhjal uurida kodustamisprotsessi kujunemist pikaajalise täpsusega.
  • Kuna kodustamisega seotud luuleiud ei ole fossiilistunud ja nendes on säilinud orgaanilised ühendid, saab neist võtta bioloogilisi analüüse, sh molekulaar- ja isotoopanalüüse.
  • Luid uurides saab teha järeldusi ka liigi ja inimese omavahelistest suhetest: kas luudel on põletus- ,keedu- või lõikejälgi; on luud leitud matusekohtadest või jäätmete hulgast. [5]

Morfoloogilised muutused[muuda | muuda lähteteksti]

Pikaajalise kodustamise tagajärjel on selgroogsetel tekkinud palju muutusi nii välimuses kui iseloomus. Vähenenud on loomade agressiivsus, keha suurus ja ajumaht ning sugudevaheline dimorfism, kuid on suurenenud viljakus. Muutunud on ka näokuju, karvkatte värvus, kõrvakuju (lontis kõrvad karnivooridel) ja hääl (koerte puhul haukumine). Modifikatsioonid on tingitud hormonaalsetest muutustest, mida on mõjutanud keskkonnavahetus ja stress, mis tuli vangistuses elamisest. Oma osa mängib epigeneetika ja arengulised nihked. Suurt rolli omab inimene, kes on geneetilistele mutatsioonidele ise aluse pannud. [6]

Maailmas kodustatud liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene liik, kes maailmas kodustati, oli hunt (Canis lupus). Esimesed vihjed huntide kodustamisest pärinevad 30 000. aasta tagusest ajast, kuid kindlalt saab väita, et hundid kodustati Euroopas 15 000 aastat tagasi ja Kaug-Idas 12 500 aastat tagasi. [7] Ülemaailmselt hakati kodustamisega tegelema 12 000 aastat tagasi, mille protsess käib veel praegugi, põhiliselt kaladega. Varasemad jäljed kodustamisest pärinevad Lähis-Idast, kus kodustati järgmised liigid:

  • Idamaisest metsikust lambast (Ovis orientalis) sündis lammas (O. Aries);
  • Bezoari kitsest sündis kodukits (Capra hircus);
  • Nüüdseks väljasurnud ürgpiisonist (Bos primigenius) sündis koduveis (Bos taurus);
  • Metsseast (Sus scrofa) sündis kodusiga (Sus domesticus). [8]

Samas piirkonnas, täpsemalt Küprosel, kodustati kass (Felis silvestris) 9500 aastat tagasi. Kass pärineb kunagisest metskassist ning tegelikult võib kahtluse alla seada kassi kodustatuse, sest kassil puuduvad tüüpilised kodustatud looma tunnused. [9]

Teine suurem imetajate kodustamislaine toimus umbes 6.- 4. tuhat aastat tagasi. Sel ajal kodustati hobune (Equus caballus), eesel (Equus asinus) ja kaamel (Camelus bacterianus, Camelus dromedaries), lisaks vesipühvel (Bubalus bubalus). [10]

5500 aastat tagasi kodustatud Botai kultuuri hobused (DOM1) arvati olevat tänapäevaste koduhobuste esivanemad, kuid praeguseks on selgunud, et Botai kultuuri hobused on Przewalski hobuste eellased, mis omakorda tähendab, et Przewalski hobune on kodustatud hobuste metsistunud järglane. Aga viimaste uuringute järgi, 4200 aastat tagasi kodustati Põhja- Euroopa steppides praeguste koduhobuste eellased (DOM2), mis levisid üle kogu Euraasia. Nende hoogsa leviku põhjustasid kaks huvitavat geeni: liik oli taltsam ja tugevama selgrooga kui nende eellased. Need geeniuuendused mängivad olulist rolli inimesega koos elades, sest tugevat selgroogu on vaja ratsutamiseks ja taltsus on oluline iga kodulooma puhul. [11]

Lindude kodustamine toimus eesmärgiga saada mune, sulgi ja liha. Kana, muskuspart ja kalkun kodustati viisil, kus inimene ja loom saavad mõlemad kasu (ingl commensal pathway), kuid emu ja jaanalind kodustati läbi vangistuse (ingl direct pathway). Hane kodustamine nõudis inimestelt liigi üleliiget toitmist, piiratud alal hoidmist ja tiivasulgede äralõikamist, sest haned oleksid muidu kevadisel paaritumisperioodil ära lennanud. Esimesed märgid hane kodustamisest pärinevad 7000 aastat tagasi Jangtse jõe alamjooksu alalt. [12]

Kanad kodustati 6000 aastat tagasi Lõuna- või Kagu- Aasias, kust on nad Levinud Euroopasse. Euroopas kasvatati kanu algselt sümboolsel tähendusel ning alles mõne aastasaja pärast said kanad inimese toidupooliseks. [13]

Veel kodustatud liike[muuda | muuda lähteteksti]

  • Merisiga (Cavia porcellus) 5000 aastat eKr Andides.
  • Seebu (Bos indicus) 5000 aastat eKr Induse kultuuris.
  • Siidiuss (Bombyx mori) 3500 aastat eKr Hiinas.
  • Mesilane (Apis mellifera) 3000 aastat eKr Lähis- Idas või Lääne- Aasias.
  • Piimkala (Chanos chanos) 3000 aastat eKr Tais.
  • Jakk (Bos grunniens) 3000 aastat eKr Tiibetis.
  • Mangustlased (Herpestidae) 1500 aastat eKr Egiptuses.
  • Põhjapõder (Rangifer tarandus) 1000 aastat eKr Siberis.
  • Meliponiinid (nõelamata mesilased, ingl stingless bees) 300 eKr - 200 aastat pKr Mehhikos.
  • Muskuspart (Cairina moschata) 100 aastat pKr Lõuna- Ameerikas.
  • Sarlake (Ara macao) enne 1000. aastat pKr Kesk- Ameerikas.
  • Jaanalind (Struthio camelus) 1866. aastal Lõuna- Aafrikas. [14]

Kodustamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kohapealset loomade kodustamist ei ole Eestis toimunud. Koduloomad jõudsid Eestisse lõuna poolt tulnud rändrahvastega 2900 – 2700 aastat e.m.a. Esimesteks koduloomadeks Eestis olid veis, lammas, kits ja siga. Koduloomade pidamine oli raskendatud, sest kliima erines Viljaka Poolkuu kliimaga, kust koduloomade pidamine alguse sai. 2000 aastat hiljem, ehk hilispronksiajal, olid koduloomad tavapärane nähtus vanade eestlaste igapäevaelus ning loomsed saadused pärinesid eelkõige koduloomadelt. [15] Koduhobused jõudsid eesti aladele 8. – 7. sajandi paiku e.m.a., mida tõendavad koduhobuste luuleiud Saaremaa asulakohtadest. [16] Vanimad leiud kodustatud kana kohta pärinevad Rebala lastekangrute kivikalmest, aastast 0 ehk ajaarvamise vahetusest. [17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vigne, Jean-Denis 2011. The origins of animal domestication and husbandry: A major change in the history of humanity and the biosphere. ̶ Competes Rendus Biologies 334(3), 171- 181.
  2. Ahmad, HI; Ahmad, MJ; Jabbir, F; Ahmar, S; Ahmad, N; Elokil, AA; Chen, J. 2020. The Domestication Makeup: Evolution, Survival, and Challenges. ̶ Frontiers, 8(103), 1-8.
  3. Vigne lk 178
  4. Vigne, lk 174
  5. Vigne, lk 172.
  6. Vigne, lk 173.
  7. Frantz, L.A.; Mullin, V.E.; Pionnier-Capitan, M.; Lebrasseur, O.; Ollivier, M.; Perri, A.; Linderholm, A.; Mattiangeli, V.; Teasdale, M.D.; Dimopoulos, E.A. and Tresset, A. 2016. Genomic and archaeological evidence suggest a dual origin of domestic dogs. Science, 352(6290,), 1228-1231.
  8. Vigne, lk 174.
  9. Driscoll, Carlos A.; Menotti-Raymond, Marilyn; Roca, Alfred L.; Hupe,Karsten; Johnson, Warren E.; Geffen, Eli; Harley,Eric H.; Delibes,Miguel; Pontier, Dominique; Kitchener, Andrew C.; Yamaguchi, Nobuyuki; O’Brien, Stephen J.; Macdonald, David W. 2007. The Near Eastern Origin of Cat Domestication – Science 317(5837), 519-523.
  10. Vigne, lk 174
  11. Rannamäe, Eve. 2021. esthorse.ee: http://www.esthorse.ee/index.php?id=koduhobuste-algkodu-lopuks-teada
  12. Eda, Masaki; Itahashib, Yu; Kikuchid, Hiroki; Sune, Guoping; Hsuf, Kai-hsuan; Gakuharig, Takashi; Yonedac, Minoru; Jiange, Leping; Yangh, Guomei; Nakamurai, Shinichi. 2022. Multiple lines of evidence of early goose domestication in a 7,000-y-old rice cultivation village in the lower Yangtze River, China. ̶ Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, 119(12), 1-9.
  13. Ehrlich, Freydis 2022. menu.err.ee: https://menu.err.ee/1608503762/eesti-vanima-kana-avastanud-arheoloog-kana-oli-enne-kui-muna
  14. Hirst, K. Kris 2019. Animal Domestication - Table of Dates and Places. ̶ ThoughtCo.com: https://www.thoughtco.com/animal-domestication-table-dates-places-170675
  15. Rannamäe, Eve. 2022. Novaator.err.ee: https://novaator.err.ee/1608718597/zooarheoloog-koduloomad-eestiga-esimesel-katsel-ei-kohanenud
  16. Rannamäe, Eve. 2021.
  17. Ehrlich, Freydis 2022.