Lightner Witmer

Allikas: Vikipeedia

Lightner Witmer (28. juuni 1867 Philadelphia19. juuli 1956) oli ameerika psühholoog, kellele omistatakse termini "kliiniline psühholoogia" loomine. Witmer rajas ka maailma esimese psühholoogiakliiniku USA-s Pennsylvania ülikoolis 1896. aastal.

Tema panus oli suur mitmes psühholoogia alavaldkonnas, sh kooli- ja kliiniline psühholoogia. Lisaks panustas ta erihariduse valdkonna arendamisse. Witmeri elu kohta on vähe teada. Teda kirjeldatakse kui introvertset inimest, kes ei soovinud oma eraelu kohta infot jagada.

Witmeri noorusaastad ja perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Lightner Witmer (sündinud David L. Witmer, muutis hiljem nime) sündis Philadelphias 28. juunil 1867. Witmeri ema ja isa olid vagad katoliiklased. Tema isa David Lightner oli apteeker, kes lõpetas Philadelphia kolledži 1862. aastal. Tema ema Katherine Hucheli kohta on vähe teada. Lightner Witmer oli neljast lapsest vanim. 1905. aastaks olid kõik pere lapsed saanud doktoriks erinevates teadusvaldkondades.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lightner sündis kaks aastat pärast kodusõja lõppu. Noore mehena, kui ta nägi, millised sotsiaalsed probleemid tulenevad kodusõjast, soovis Witmer paremat tulevikku ning paremat maailma. Võib-olla mõjutas see kogemus tema otsust arendada rakendusliku psühholoogia teooria, mis keskendus peamiselt laste ja nende inimeste, kes olid suurimas hädas, aitamisele. 1880. aastal läks Lightner Witmer koos venna Ferreega mõjukasse ettevalmistuskooli Episcopal Academy of Philadelphia, mis oli sel ajal üks parimatest koolidest Ameerikas. Witmer ja kõik ta õed-vennad käisid ainult tippu kuuluvates ja silmapaistvates erakoolides. Juhtum Witmeri elust, mis kirjeldab tema intelligentsust ning arutlusoskust, leidis aset just ettevalmistuskoolis. Seal paluti Witmeril ja veel kahel poisil ehitada kanuu. Igal poisil oli olemas kõik vajalik ülesande sooritamiseks. Kaks poissi hakkasid vaidlema, kes neist varem kanuu valmis ehitab. Witmer aga mõtles ja ütles, et soovib hoopis viimasena valmis saada, kuna nii saab ta õppida teiste vigadest ning ehitada seega parima kanuu.[1] Ta lõpetas 17-aastaselt väga heade tulemustega.

1884. aastal läks Witmer Pennsylvania ülikooli kunsti õppima, aga pärast paari aastat õpinguid otsustas hoopis majandust õppida ning omandas seal bakalaureusekraadi 20-aastaselt.[1] Ülikooli esimesel aastal valiti ta oma lennu presidendiks. Pärast ülikooli lõpetamist katsetas ta natuke õpetaja elukutset, ent pöördus siis tagasi ülikooli, et jätkata magistriõpinguid politoloogia erialal.[2]

Rugby Akadeemias õpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

1888. aasta sügisel pakuti Witmerile tööd juhendajana Rugby Akadeemias – meeste põhikoolis –, kus ta õpetas ajalugu ja inglise keelt. Seal õpetades märkas ta 14-aastast õpilast, kes soovis minna kolledžisse, aga kellel oli väga suuri probleeme helide eristamisega ning ka kõneprobleeme, mida tänapäeval nimetatakse düsleksiaks. Witmer otsustas aidata õpilasel verbaalset probleemi korrigeerida; laps jõudis piisavalt edasi, oli võimeline õpinguid jätkama ja astus Pennsylvania ülikooli.[3] See edulugu pani Witmeri uskuma, et probleemsed lapsed saavad vastava abi, hoole ja erikoolitusega haridusvaldkonnas edukalt hakkama. 1889. aastal otsustas Witmer pöörduda tagasi Pennsylvania ülikooli ning astus filosoofia teaduskonda eesmärgiga õppida õigusteadust ja saada kraad politoloogias. Õpingute käigus kohtus ta James McKeen Cattelli, kes inspireeris teda uurima psühholoogia alles tärkavat valdkonda. Nüüd otsustas Witmer liituda eksperimentaalpsühholoogia osakonnaga.

Pennsylvania ülikooli liige George Fullerton oli toonud eksperimentaalpsühholoogi James McKeen Cattelli ülikooli tööle. Sel ajal oli Cattell tuntud kui üks parima väljaõppega psühholooge maailmas, keda oli õpetanud üks mõjukamaid psühholooge Wilhelm Maximilian Wundt. George Fullerton pakkus Witmerile Cattelli assistendi kohta ja Witmer võttis selle vastu. Ta otsustas loobuda õpetajaametist Rugby akadeemias ja asuda täiskohaga Pennsylvania ülikooli õppima.

Eksperimentaalpsühholoogia labor[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Cattelli assistendiks hakkamist otsustasid nad koos töötada ning rajasid eksperimentaalpsühholoogia labori eesmärgiga uurida individuaalseid erinevusi, kasutades suurt hulka uuritavaid.[1] Witmeri peamisteks ülesanneteks laboris oli koguda andmeid individuaalsete erinevuste kohta reaktsiooniajas ning läbi selle sai ta palju teadmisi psühholoogiliste eksperimentide valdkonnast. Laboris töötades avaldas Witmer käsikirja, mis selgitas, kuidas tuleks eksperimentaalset psühholoogiat õigesti läbi viia. Witmeril oli plaanis omandada doktorikraad Cattelli juhendamise all, ent Cattell sai Columbia ülikoolist parema tööpakkumise ja lahkus Pennsylvania ülikoolist ootamatult, jättes maha nii oma üliõpilased kui ka laboratooriumi. Seega otsustas ka Witmer lahkuda, otsides uut juhendajat. Seejärel aitas Cattell Witmeril saada töö Wundti assistendina Leipzigis Saksamaal.

Witmer Wundti juhendamise all[muuda | muuda lähteteksti]

1891. aastal otsustas Witmer minna aastaks Saksamaale ning töötada seal Wundti assistendina. Lisaks kuulas ta ka Oswald Külpe ja Ludwig Strumpeli loenguid. Witmeri käekäigu ja töö kohta Wundti juhendamisel ei ole kuigi palju andmeid, ilmselt kuna Witmer ei olnud huvitatud oma eraelu jagamisest avalikkusega. Siiski on mainitud, et Witmeril oli Wundtiga mitmes asjas erimeelsusi. Üks vaidlusteemasid oli see, et Witmer soovis jätkata tööd, mida ta oli alustanud Cattelliga, ent Wundt nõudis, et nad uuriksid erinevate visuaalsete vormide esteetilist väärtust ja ka muid psühholoogiaharusid, näiteks hariduspsühholoogiat ja arengupsühholoogiat. Loomulikult pidi Witmer sellega nõustuma ja sai Wundtilt doktoridiplomi 1892. aastal.[2]

Tagasipöördumine Pennsylvania ülikooli[muuda | muuda lähteteksti]

1892. aastal lahkus Witmer Saksamaalt ja otsustas minna tagasi Pennsylvania ülikooli. Seal sai temast psühholoogialaboratooriumi direktor. Witmerile pakkus huvi laste psühholoogia õpetamine ja ta luges erinevaid loenguid. Lisaks hakkas ta läbi viima uurimistööd individuaalsetest erinevustest sensoorsete-tajuliste muutujate puhul ning esitas töid eksperimentaalpsühholoogias. 1896. aastal esitas ta Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioonile organisatsiooniplaani praktilise töö jaoks psühholoogias ning rajas maailma esimese psühholoogiakliiniku. Samal aastal kasutas ja selgitas ta esimesena mõistet "kliiniline psühholoogia".[1] 1902. aastal hakkas ta juhendama magistrante ning avaldas laboratooriumis manuaali. 1904. aastal abiellus ta Emma Repplieriga, prominentse Philadelphia üliõpilasega, kes oli lõpetanud eksklusiivse Agnes Irwini kooli. Ta oli suurepärane kirjanik, kes töötas Ameerika Filosoofiaseltsis, kus ta tõenäoliselt kohtas ka Witmerit, kuna nad mõlemad kuulusid seltsi.[2] 1908. aastal rajas Witmer väikse erainternaatkooli Wallingfordi lähedale Pennsylvania osariigis. See asutus pühendus puudega ja probleemsete laste eest hoolitsemisele ja nende ravimisele. Hiljem rajas ta sarnase, aga suurema asutuse Devonisse Pennsylvanias. Samuti rajas ta 1914. aastal maailma esimese kliiniku kõneraskustega inimestele.

Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastaks olid Witmer, Stanley Hall, William James ja James McKeen Cattell otsustanud astuda uue psühholoogia professionaale ühendava assotsiatsiooni liikmeks. Witmer ja teised eksperimentaalpsühholoogia kolleegid tegid ettepaneku, et APA võiks vastu võtta ainult psühholoogiaalaseid artikleid, seisma eraldi Ameerika Filosoofide Assotsiatsioonist ning kujundama parem valikuprotsessi uute liikmete vastu võtmiseks. Need ettepanekud tekitasid APA liikmete hulgas eriarvamusi, sest mõned liikmed ei soovinud valdkonna eraldamist filosoofiast. Nende ettepanekuid ignoreeriti ja Witmer otsustas koos Stanley Halliga rajada uue ühingu, mis oleks mõeldud ainult eksperimentaalpsühholoogidele, kuid Stanley Hall keeldus. 1904. aastal nõustus Titchener Witmeri ettepanekuga eraldada psühholoogia filosoofiast ja otsustas APA-st lahkuda ning aidata Witmeril luua eksperimentaalpsühholoogide ühing. Witmer soovis, et see ühing oleks mõeldud vaid meestele, kuna naised on teaduslikel teemadel rääkides liialt emotsionaalsed.[4] Selle põhjuseks võis olla asjaolu, et naisi teadlastena veel ei tunnustatud. Kuid Witmer muutis seisukohta ning otsustas õpetada naisüliõpilasi ja naisi võeti tööle ka tema kliinikusse. Veelgi enam, Witmer määras naise oma kliiniku juhatajaks. Witmer kirjutas ja avaldas artikleid ka APA-le. Üks neis artiklitest kandis pealkirja "Psühholoogiaalase praktilise töö organisatsioon", kus ta kirjeldas soovi rakendada oma teadmisi selleks, et uurida inimesi ja abistada lapsi akadeemilisel viisil. Pärast ettepaneku esitamist hakkas ta arendama oma haridusega seotud plaani. Ta tegi ettepaneku, et koolid peaksid olema rohkem huvitatud oma õpilaste klassidest ja hinnetest, koolidel peaks olema parem haridusalane varustus ning töötajad peaksid saama psühholoogiaalast koolitust. Tema ettepanekuga ei olnud aga paljud nõus.[5]

Esimene psühholoogiakliinik[muuda | muuda lähteteksti]

Witmer avas esimese psühholoogiakliiniku Pennsylvania ülikoolis 1896. aastal eesmärgiga uurida lapsi, kellel olid kas õppimis- või käitumisprobleemid. Witmeri peamisteks klientideks olid lapsed, kes käisid riigikoolides Philadelphias ning selle ümbruses. Lapsi tõid kliinikusse kas nende vanemad või õpetajad. Paljud hindasid Witmeri kliinikut kõrgelt, sest see rakendas psühholoogiat kui vahendit, abistamaks neid lapsi, kellel oli koolis raskusi. Witmer tegeles kliinikus pidevalt kõneprobleemide, unehäirete, käitumisprobleemide, hüperaktiivsuse, koolitõrksuse jmt teemadega. Iga kliinikusse tulnud last uuriti põhjalikult nii kehaliselt kui ka vaimselt, mis tihti välistas füsioloogilised sümptomid. Tema meetod psühholoogiliste probleemidega laste arendamiseks tähendas info nii öelda tükkideks tegemist sellisele tasemele, mis oli laste jaoks mõistetav. Ta keskendus teatud probleemidele ja töötas lapsega selles valdkonnas, parandades sel viisil tihti mitmeid probleemseid valdkondi samaaegselt.

1907. aastal asutas Witmer ajakirja The Psychological Clinic ('psühholoogiakliinik'). Selle esimeses numbris avaldas ta artikli "Kliiniline psühholoogia", mis selgitas selle definitsiooni, kirjeldades seda järgmiselt: "Kuigi kliiniline psühholoogia on selgelt seotud meditsiiniga, on see sama lähedalt seotud ka sotsioloogia ja pedagoogikaga ... Terve hulk materjali teaduslike uurimuste jaoks jääb kasutamata, kuna psühholoogide huvi on mujal ning neil, kes on pidevalt tegelike nähtustega seotud, pole piisavat väljaõpet, et pakkuda teadusliku väärtusega kogemusi ja vaatlusi ... Olen laenanud sõna "kliiniline" meditsiinist, sest see on termin, mis viitab selle meetodi iseloomule, mida ma pean vajalikuks vastava töö jaoks."[3]

Witmeri "Kliiniline psühholoogia" avaldati ning see pälvis palju tähelepanu, kuna tegeles laste individuaalse uurimisega. Selles artiklis esitas Witmer idee, et igasugused lapsed (olgu targad või vaimselt alaarenenud) võiksid jõuda oma täieliku potentsiaalini, kui neid aidata. Ta kaasas alaarengu definitsiooni, kasutades kaht mõistet: "füsioloogiline alaareng", mis viitas indiviididele, kes ei olnud normarenguga oma kronoloogilise ea mõttes; ning "pedagoogiline alaareng", mis viitas lastele, kes ei saavutanud oma täit potentsiaali ka täiskasvanueaks.[3]

Ajakirja The Psychological Clinic esimeses numbris kritiseeris ta ka mõnda oma kolleegi ja nende osakonda, sest nad olid tema APA-le esitatud ideed tagasi lükanud.[6] 1908. aastal ühes ajakirja hilisemas numbris kritiseeris ta William Jamesi selle eest, mis tema meelest oli mitteteaduslik suhtumine, kutsudes Jamesi "Ameerika psühholoogia ärahellitatud lapseks".[2] Pole kahtlustki, et Witmer kaitses alati oma ideid ja uskumusi, kuigi tundus, et ta teiste psühholoogide vaadetest suurt ei hoolinud. Paljude erimeelsuste tõttu kaotas Witmer enamiku oma kolleegide sõpruse, kes otsustasid tema koosolekutest enam mitte osa võtta.

Lightner Witmer ründas ka Harvardi ülikooli, kuna nad kasutasid introspektsiooni teooriat ja õpetasid psühholoogiat ebakorrektselt, kuna Witmer täiesti eitas introspektsiooni teooria ideed ega hoolinud kuigivõrd ka puhtast eksperimentaalpsühholoogiast. Samuti kritiseeris ta intelligentsusteste ning julgustas üliõpilasi neid mitte usaldama, sest arvas, et need testid annavad infot ainult inimese efektiivsuse kohta. Ta leidis, et selliste testide tulemuste põhjal ei tohiks viidata inimestele kui normaalsetele või ebanormaalsetele, kuna sel juhul võiks öelda indiviidi kohta "normaalne" või "ebanormaalne" sõltuvalt sellest, kas ta näiteks oskab või ei oska lugeda ja kirjutada. Veel üks tüüp uurimusi, mida Witmer läbi viis, sisaldas inimahvide kasutamist ja nende võrdlemist lastega. Witmer õpetas neile, kuidas artikuleerida mõningaid suulise kõne elemente, aga nende pingutused ei olnud edukad. Nagu eelnevalt kirjeldatud, uuris Witmer ka inimeste käitumist. Aastal 1900 kirjeldas Witmer raamatus "The Restoration of Children of the Slums" uskumust, et kriminaalset käitumist ei põhjusta mitte pärilikkus, vaid keskkonnategurid. On teada, et Witmer toetas lapsi ülimalt palju, aga samas ühel päeval 1911. aastal toetas Witmer Pennsylvania osariigis seaduseelnõud, et steriliseerida tõsiselt alaarenenud inimesed eesmärgiga vähendada nende levikut rahvastikus.

Witmeri tööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Association Value of Three-Place Consonant Syllables. Journal of Genetic Psychology 47 (1935): 337–360.
  • Are We Educating the Rising Generation?" Education Review. 37 (1909): 456–467.
  • Children with mental Defects Distinguished from Mentally Defective Children." Psychological Clinic. 7 (1913): 173–181.
  • Clinical Psychology." Psychological Clinic. 1 (1907): 1–9.
  • Courses in Psychology for Normal Schools. Education Review 13 (1897): 45–57, 146–162.
  • The Exceptional Child and the Training of Teachers for Exceptional Children. School & Society. 2 (1915): 217–229.
  • Experimental Psychology and the Psych-physical Laboratory. University Extension (1894): 230–238.
  • Intelligence – A Definition." Psychological Clinic. 14 (1922): 65–67.
  • Performance and Success: An Outline of Psychology for Diagnostic Testing and Teaching. Psychological Clinic 12 (1919): 145–170.
  • The Problem of Educability. Psychological Clinic 12 (1919): 174–178.
  • The raining of Very Bright Children. Psychological Clinic 13 (1919): 88–96.
  • What Is Intelligence, and Who Has It? Scientific Monthly 15 (1922): 57–67.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Grassetti, Stevie (2007). "Biography for Lightner Witmer". The Pennsylvania State University. Retrieved 8 May 2013.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 McReynolds, P. (1987) Lightner Witmer. Little-Known Founder of Clinical Psychology. American Psychologist, Vol 42(9), pp.849–858.
  3. 3,0 3,1 3,2 Witmer, L. (1907): His life and Times (1st ed.), Washington, D.C. American Psychological Association.
  4. Thomas, H. (2009). Discovering Lightner Witmer: A forgotten hero of Psychology. Journal of Scientific Psychology. 3–13.
  5. Routh, D. (1996). Lightner Witmer and the first 100 years of clinical psychology. American Psychologist, 51(1), 244–247.
  6. Thomas, H. (2009). Discovering Lightner Witmer: A forgotten hero of Psychology. Journal of Scientific Psychology. 3–13

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hergenhahn, B. (2009). An Introduction to the History of Psychology. (6th ed.) Wadsworth, CA:Cengage Learning. McReynolds, P. (1997).
  • Lightner Witmer: His life and Times (1st ed.), Washington, D.C. American Psychological Association.
  • McReynolds, P. (1987) Lightner Witmer. Little-Known Founder of Clinical Psychology. American Psychologist, Vol 42(9), pp. 849–858.
  • McReynolds, P. (1996). Lightner Witmer: A centennial tribute. American Psychologist, 51(1), 237–240.
  • Routh, D. (1996). Lightner Witmer and the first 100 years of clinical psychology. American Psychologist, 51(1), 244–247.
  • Thomas, H. (2009). Discovering Lightner Witmer: A forgotten hero of Psychology. Journal of Scientific Psychology. 3–13.
  • Watson, R. The American Journal of Psychology Vol. 69, No. 4 (Dec., 1956), pp. 680–682.
  • Witmer, L. (1907). Clinical psychology. The Psychological Clinic, 1, 1–9.