Düsleksia

Allikas: Vikipeedia

Düsleksia ehk vaeglugemine on lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus on sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiokultuuriliste võimaluste juures oluliselt nõrgem kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. Termin on tuletatud vanakreeka keelest - eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet.

Eesti traditsioonis eristatakse düsleksiat ja spetsiifilist kirjutamishäiret düsgraafiat; inglise keeleruumis käsitletakse tavaliselt ka kirjutamishäireid düsleksia avaldumisena.

Düsleksia põhjusteks on peetud ajukoore kahjustust, vaimse arengu häireid, vale õpetamismetoodikat, kakskeelset kasvukeskkonda jm. Viimase aja aju-uuringud on näidanud aju olulist rolli häires.

UNESCO andmetel võib kuni 10% täiskasvanutest olla eri raskusastmes düslektikud, kes on õppinud oma probleemiga rohkemal või vähemal määral toime tulema. Eesti pedagoogide arvates on 15-25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düslektikute osakaal nende hulgas pole teada.

Düsleksia uurimise ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt (1890. aastail) ei eristatud düsleksiat afaasiast – osalisest või täielikust kõne kaost – ja seetõttu arvati, et põhjuseks on ajukahjustus keelega seotud piirkonnas, mis on saadud varases eas. Seega ei eristatud arengulist düsleksiat omandatud düsleksiast.

1920. aastail pidas Samuel T. Orton düsleksia põhjuseks hilinenud funktsiooni arengut. Korreleerub vasakukäelisusega ning kalduvusega tähti ümber pöörata, kui õpitakse lugema või kirjutama. Pakkus, et probleemi on võimalik parandada, kui saavutatakse vasaku ajupoole domineerivus lugema õppimisel.

Sotsioloogid ja pedagoogid uskusid esmalt, et tegu on keskkonnast tuleneva probleemiga. Sellisel juhul oleks probleemi lihtsam parandada kui neuroloogiist puudujääki.

Samuel A. Kirk võttis 1963. aastal kasutusele mõiste "õpiraskus", mis eristas düsgraafikud vaimse mahajäämusega või sensoorse deprivatsiooniga lastest.

Häire avaldub[muuda | redigeeri lähteteksti]

3 liiki raskusi:

  • Vigadega lugemine
  • Aeglane lugemine
  • Loetust halb arusaamine

Rahvusvahelise häireteklassifikatsiooni järgi võib esineda järgnevaid raskusi:

  • tähtede vahelejätmine, asendamine, moonutamine või teiste sõnade või silpide lisamine;
  • aeglane lugemine;
  • lugemise valesti alustamine, eelnev pikk kõhklemine, lugemisjärje kaotus või lause ebakorrektsus;
  • lausetes sõnade või sõnades häälikute ümberpaigutamine või tagurpidi lugemine.

Samuti võib esineda puudulikku arusaamist loetust, mis ilmneb

  • võimetuses meeles pidada loetud fakte;
  • võimetuses teha loetust järeldusi või kokkuvõtet;
  • vastates küsimustele loetud jutu kohta, lähtutakse oma üldteadmistest, mitte konkreetse jutu sisust.

Düsleksiaga võib esineda ka muid spetsiifilisi õpivilumuste häireid:

  • düsgraafia (õigekirjahäire)
  • ekspressiivne kõnehäire
  • retseptiivne kõnehäire
  • düskalkuulia (arvutamisvilumuste häire)

Kuidas düslektikut ära tunda?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väikestel lastel raskused: Kooliealistel raskused: Teismelistel ja täiskasvanutel raskused:
Tähtedest arusaamisel, tähtede ja helide kokkusobitamisel Faktide ja numbrite meeldejätmisel Vanasõnade, mõistatuste, naljade jmt mõistmisel
Sõnade hääldamisel Käekiri ja pliiatsi hoidmine Valjusti lugemisel
Uute sõnade õppimisel ja õigel kasutamisel Kirjutamisel – tähtede ümberpööramine, asukoha muutmine Aja planeerimisel
Tähestiku, numbrite, päevade või sarnaste järjestuste õppimisel Juhiste järgimisel Võõrkeele õppimisel
Matemaatikas tekstülesannete mõistmisel Meeldejätmisel

Düsleksia ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • spetsiifiline õpetamine
  • erinevate modaalsuste (kuulmine, nägemine, puudutus) kasutamine
  • anda rohkem aega vastamisel
  • spetsiifiline kiri dyslexie

Tuntud düslektikuid [viide?][muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]