Lavastusprotsess

Vaade Endla teatri suure saali lavalt (2020) Foto: A-M Pink

Lavastusprotsess on loomise protsess, mis põhineb loomingulise, tehnilise ja korraldusliku meeskonna koostööl ja mille tulemusel valmib lavastuslik teos. Algusajaks võib lugeda teatri sünni algust 6. sajandit eKr ehk täpsemalt aastat 534 eKr, mil eeldatavalt Antiik-Kreekas tragöödiakirjanik Thespis esitas esimese tragöödia, eraldades koorist näitleja ja lisades kõneosa, mille tulemusena tekkis dialoog.

Lavastusprotsessi kirjeldus

Ideede ja kokkulepete tsükkel

• Loomejuht/juhid koostöös loomenõukogu ja teatrijuhiga fikseerivad repertuaarikontseptsiooni.
• Loomejuht/juhid kinnitab koostöös lavastajaga võimaliku algmaterjali, võimaliku ajagraafiku, vajadusel mängupaiga ja lavastusgrupi.
• Teatri kirjandusala uurib algmaterjali autoriõiguste saamise võimalikkust/ annab Teatriagentuuri uurimiseks taotluse sisse ja tellib algmaterjali autoriõigused, vajadusel dramatiseeringu, tõlke, noodid, arranžeeringu jm.

Planeerimise ja lepingute tsükkel

• Loomejuht koostöös loomenõukogu ja teatrijuhiga kinnitavad lavastuse algmaterjali, mängupaiga, lavastaja ja lavastusgrupi (lavastuskunstnik, vajadusel kostüümikunstnik, valguskunstnik, videokunstnik, helikujundaja/ helilooja/ helirežissöör, (lavastus)dramaturg, koreograaf), põhiosatäitjad. Teatrijuht või teatrijuhi poolt volitatud isik peab kõigi osapooltega läbirääkimisi ja sõlmib lavastajaga ja vastavalt vajadusele lavastusgrupiga eellepingud.
• Lavastaja koos lavastuskunstnikuga ja/või lavastusgrupiga teavitab teatrit lavastuse üldkontseptsioonist ja kujunduse mahtudest vastavalt olemasolevale algmaterjalile. Lavastuskunstnik koostöös lavastajaga töötab välja ja esitab teatrile lavakujunduse kontseptsiooni, võimalikud lahendused, mahud. Lavastaja koos lavastuskunstnikuga või koos lavastusgrupiga (helikujundaja/ helilooja/ helirežissööriga, valguskunstniku, (lavastus) dramaturgiga ja koreograafiga) töötab välja ja esitab teatrile kujunduste üldkontseptsiooni, fikseerib töömahud ja ajagraafiku.
• Teater (trupijuht, lavastusala juhataja, loomejuht – kuidas kuskil) kinnitab esietenduse, proovitsükli, teostusprotsessi kuupäevad ja edastab vajaliku informatsiooni lavastajale, lavastuskunstnikule (kunstnikele) ja vastavalt vajadusele teistele lavastusgrupi liikmetele kinnitamiseks.
• Teatrijuht või teatrijuhi poolt volitatud isik sõlmib lavastusgrupiga lepingud. Lepinguga on fikseeritud mh esietenduse kuupäev, kontrolletenduse kuupäev, proovide arv, eelkavandite ja kavandite vastuvõtu kuupäevad, lavastusgrupi töömahud.
• Eelkavandite tutvustamine ja tehniline arutelu kõigi vajalike osapoolte (teatri lavastusala, lavastaja, lavastuskunstnik/ kunstnikud ja/või lavastusgrupp) osavõtul. Eelkavandite arutelu tulem fikseeritakse. Samuti kinnitatakse eelkavanditele toetudes vajalik tehniline ja loominguline meeskond ning lepitakse kokku kujunduse kavandite esitamise vorm.
• Teatri turundusgrupp koostöös lavastaja ja lavastuskunstnikuga (või lavastusgrupiga) töötab välja konkreetse lavastuse turundusvisiooni, toetudes nii lavastuse üldkontseptsioonile kui ka teatris kokkulepitud üldvisuaalsele maatriksile. Lavastaja tutvustab visioonikoosolekul turundusgrupile lavastuse üldkontseptsiooni ja arutatakse võimalikke meediasuhtluse ja turundusideid. Lavastaja koostöös lavastuskunstnikuga arutab turundusgrupiga lavastuse plakati, videoklipi jm visuaalia kontseptsiooni, lepitakse kokku ajakava (sh kavalehe materjalide esitamise/ valmimise aeg jms).
• Kavandite kinnitamise koosolekul tutvustab lavastaja lavastuse üldkontseptsiooni ja lavastuse kunstnik (kunstnikud) lavastuse visuaalset lahendust. Lavastuse visuaalne lahendus esitatakse eelkavandite arutelul kokkulepitud vormis (makett või 3D-simulatsioon, gabariitmõõtudega tööjoonised, kostüümikavandid, valgusplaan, videoplaan jne). Vastavalt vajadusele esitab lavastaja lisaks üldkontseptsioonile stseenide lahendused piltide kaupa (storyboardi). Kavandite esitlusel fikseeritakse lõplikud kuupäevad tehniliste proovide osas, kujunduse valmimistähtajad, esimese montaaži päev jm lavastusega seotud tehnilised tegevused. Kõik otsused protokollitakse.

• Kavandite kinnitamise vorm:

1. Makett või 3D-mudel
2. Kostüümijoonised ja grimmikontseptsioon või -joonised
3. Materjalid ja kirjeldused (nii lavakujunduses kui kostüümides)
4. Kokkulepe, kes valmistab ette detailsed tööjoonised ja/või trükifailid
5. Rekvisiitide nimekiri ja tööjoonised või kontseptsioon
6. Vajadusel nukkude joonised
7. Kujunduse kasutamise kirjeldus (sh ülesehituse aeg)
8. Eritingimuste, -efektide kirjeldus ja ohutusnõuded
9. Stseenide kaupa nimekirjad, vahetused (sh nendeks kuluv aeg) ja muud vajadused

• Proovide ajakava

1. Täisproovide ajad, kontrolletenduse ja esietenduse aeg
2. Osalistes proovides osalejate nimed
3. Vajadusel ja võimalusel proovigraafik stseeniti (proovides osalemine lepitakse täpsustatult kokku prooviprotsessis proovidele eelneval nädalal)
4. Kostüümiproovid
5. Tehniliste proovide kava
6. Pildistamiste/salvestamiste kava
7. Lõplikud lavastuse meeskondade nimekirjad (käskkiri): näitlejad koos rollinimetustega, sh võimalusel väikesed rollid. Võimalusel ja vajadusel kes millises stseenis osaleb.

• Teostamise tsükkel

1. Lavakujunduse, kostüümide, rekvisiitide valmistamine ja hankimine, vajadusel nukkude valmimine (enne prooviperioodi), vajadusel vastava tehnika hankimine.
2. Lavastaja viib läbi prooviprotsessi (sh vajadusel koostöös (lavastus) dramaturgi ja koreograafiga), vastavalt vajadusele koostöös helikujundaja ja videokunstnikuga osaleb jooksvalt helikujunduse ja videokujunduse valmimisel.
3. Lavastuskunstnik teostab lavakujunduse/ rekvisiitide/ nukkude valmimise järelevalvet ja kaasab sellesse vajadusel lavastaja.
4. Lavastusgrupp koostöös lavastajaga teostab oma spetsiifikale vastavat kujundust ja osaleb vastavalt kokkuleppele prooviprotsessis.
5. Prooviprotsess
   • Proovisaali proovid
   • Kostüümiproovid ja vajadusel salvestused ja pildistamised
   • Lavaproovid
   • Tehnilised proovid (alustatakse hiljemalt 2 nädalat enne esietendust). Läbimängud (min 3 katkestusteta)
   • Kontrolletendus
   • Esietendus
   • Etendused (ja taastusproovid)

Ajalugu

Esimesed märgid lavastuslikust protsessist pärinevad juba Antiikajast, kui Kreekas ja hiljem ka Roomas pandi alus Euroopa teatrikultuurile. Antiikteatris seisnes lavastusprotsess põhiliselt koori ja näitlejate töö koordineerimises.Lavastamisprotsessi juhtis näitekirjanik ehk autor, kes oli lisaks üheaegselt nii muusikaline kujundaja, koreograaf kui ka näitleja. Algselt koosnes näitemäng ühe näitleja ja koori vahelisest dialoogist, hiljem lisati näitlejaid veel juurde. Kuna näitlejad kandsid nii maske kui ka kostüüme ning koor ainult kostüüme, siis oli vaja organiseerida ka nende valmistamist ja hankimist. Kooriliikmete kostüümid hangiti rikaste linnakodanike kulul, kes rahastasid ka kooriproove. Rooma teatri hilisemal perioodil saatsid etendust koori asemel muusikud. Antiikteatris kasutati ka algelist lavatehnikat ning rekvisiite, mis eeldas, et olid inimesed, kes vastutasid nende valmistamise, hankimise, olemasolu ja käsitlemise eest.

Keskajal teatrikultuuri ja lavastusprotsessi arenemise kohta on säilinud vähe informatsiooni. Teada on, et peamiselt olid levinud kirikutes ja nende sisehoovides etendatavad liturgilised draamad, linnaruumis etendati liikuvatel vankritel ja muudes paikades müütilise sisuga müsteeriumeid ja jämekoomilisi lavastusi. Kasutusel oli eri tüüpi lavasid (vankerlavad, simultaanlavad jms) ja kasutusele tuli rohkem ja keerukamaid dekoratsioone, kostüüme ning rekvisiite, mis eeldas, et olemas olid inimesed, kes neid valmistasid ja kes korraldasid seda osa lavastusprotsessist.

Renessansiajal, 15. sajandi lõpul tõusid teatri ja draama arengus esile Itaalia, Hispaania ja Inglismaa. Itaalia oli esimene maa, kus tekkis uut tüüpi teater ja ehitati esimesed teatrisaalid. Seal tekkisid 16. sajandi algul esimesed kutselised näitetrupid, tekkis näitleja kutse. Lavastusprotsess oli siiski veel algeline. Terviklikke kirjapandud näidendeid polnud, etendust organiseeriti vaid visandlikust süžeest ehk nn stsenaariumist (Scenario) lähtudes. Selleks olid näitlejatele mõeldud töömärkmed ja põhisündmuste visand.

Shakespeare'i-aegsel Inglismaal, 16. sajandi lõpul suurenes lavastusprotsessis osalevate isikute hulk ja protsess ise muutus organisatoorsemaks. Edukasse näitetruppi võis kuuluda 8 osanikku: riietaja, raamatuvaht (vastutas tekstiraamatute eest), õpipoisid kes mängisid naiste rolle; lisaks statistid, muusikud, lavatöölised, kassapidajad, sekretärid jne Teatrid moodustasid aktsiaselts ning näitlejatest aktsionärid ostsid näidendeid, palkasid lisakoosseise ja pidasid läbirääkimisi võimukandjatega .

Hispaania kuldajastu teatris kujunes välja kindel trupi hierarhia. Peaosades astusid tavaliselt üles trupijuht ja tema naine. Kõrvalosadesse palgati näitlejaid tavaliselt aastaks. Trupis pidid kindlasti olema muusikud ja eraldi ametina olid palgal ka lavatöölised (neid kutsuti metemuertos ehk laibaliigutajad). Etenduse eest vastutas endiselt autor, kes samal ajal ka mängis ja lavastas. Tekstid olid peamiselt tellitud ja näitejuhi poolt mugandatud.

Louis XIV aegsel Prantsusmaal toimus üleminek keskaegse teatri korraldamata ja anarhilistelt jäänukitelt ülimalt organiseeritud ja tsentraliseeritud riiklikule teatrile. Olulise suunana kujunesid 17. sajandil välja eraldiseisvad muusika- ja tantsuteatrid, menukateks said ooper ja ballett. ^[2] Nende uute etendusvormide teke eeldas senisest põhjalikumat lavastusprotsessi ja suuremat meeskonda.

18. sajandiil, teatri populaarsuse ja nõudluse kasvades, kiirenes lavastusprotsess ja prooviperioodiks jäi väga vähe aega. Näitlejad märkisid üles vaid peamised sisse ja välja tulemised ning sageli ei jõudnud isegi teksti pähe õppida. Kogu esinemine sõltus suuresti etteütlejast või improvisatsioonist. Erandina paistis silma Goethe, kes lavastas oma näidendeid suure hoolega, alustades teksti hoolikast läbilugemisest ja pärast repliikide selgeksõppimist lavastama hakates pööras erilist tähelepanu teksti ettekandmisele ja lavapildi üldmuljele.

Alles 19. sajandi lõpul tekkis lavastaja elukutse tänapäevases mõistes. ^[3] Kuni umbes 1880. aastateni jõudis näidend lavale ilma lavastaja abita. Inglismaal ja Ameerikas juhendas näidendiproovi teatrijuht või juhtiv näitleja (sageli sama isik), juhiabi, inspitsient või nende kooslus. Euroopas olid üldised lugemisproovid; juhtkond oli suurtes teatrites arvukam ning teatrijuhid pöörasid enam tähelepanu visuaalse külje korraldamisele: väljumistele ja sisemistele, seade proovile, mööbli paigutusele laval, valgustusele ja vahel kõne selgusele. Parimates teatrites oli kogu lavastamisprotsess väga kõrgel tasemel ja sageli ühe ainsa võimsa isiku juhtida. Lavastajal puudus veel ülesanne abistada näitlejaid tegelaskuju väljaarendamisel, rollilahenduse leidmisel ning näidendi tõlgendamisel. Lõpuks arendati välja uuele keerulisele dramaturgiale kohane proovisüsteem. Üha keerulisemaks muutuvad lavastusvahendid, eriti elektrivalguse loodud uued võimalused lisasid kaalu tsentraliseeritud kunstilisele juhtimisele ning vajadusele luua ametikohad valguskujundajale, stsenograafile ja kostüümikunstnikule. Sel ajal sai ka lavastajapoolne tegelaskujude ning näidendi tõlgendamine oluliseks ja õigupoolest kõige tähtsamaks.

19. sajandi alguses saadi lavastusprotsessi tänu valgustusvõimaluste arengule. Küünlavalgusele lisandusid gaasivalgus ja õlilambid ning kasutusele tuli esimene suunatav valgustehnika. Viimane võimaldas rambi- ehk drummondi valguse tekitamist. Uuenenud tehnika vajas ka vastavate kogemustega valguskujundaja ja -tehniku olemasolu. Lavalisele tegevusele kauni ja mõjuva visuaalse keskkonna loomisel omandas lavastusmeeskonna liikmena suurema tähtsuse dekoratsioonimaalija roll. Kujunduste loomiseks ühendati dekoratsioonimaalijate oskused puuseppade, lavamasinistide ja gaasilampe suunavate valgustajate omadega. Lisaks hakati saali pimendama, tekkis orkestriauk ning parem akustika. 19. sajandi teises pooles hakati taotlema üha enam realismi ning liiguti lavastajakeskse teatri suunas, jõudes Stanislavski süsteemi ja neljanda seina kehtestamiseni välja.

20. sajandil täiustus lavastusprotsess veelgi, kui järk-järgult lisandusid teatri tehniliste vahendite hulka edasiarenenud valguskujundus ja lisaks ka video ning filmi kasutamise võimalused. Tänapäeva teatris saab võimsa arvutite abil juhitava valguspargi ja videotehnikaga muuta hetkega tegevuskohta, aega, lavastuse rütmi, värvida meeleolusid, tekitada udu, välke jms ning fokuseerida vaataja tähelepanu.

See eeldab vastava väljaõppega spetsialistide kaasamist lavastusprotsessi, samas aga muudab lavakujunduse loomise efektiivsemaks ning võib asendada keerukate ja suuremahuliste dekoratsioonide valmistamist. Tänu täiustunud tehnilistele võimalustele saab vähendada materjalide ja aja kulu.

Kõigi nende uute kaasaegsete võimalustega peab lavastusprotsessi juures arvestama. Lavastus sünnib seega autori, dramaturgi, lavastaja, näitleja, muusikalise kujundaja, kunstniku, valgus-, video- ja kostüümikunstniku ning paljude teiste koostöö tulemusena.

Loetelu

• Teatri lavastusprotsess
• Filmi lavastusprotsess
• Kultuuriürituse lavastamine

Vaata ka

• Teater
• Eesti teater
• Eesti Teatri Agentuur
• Eesti Etendusasutuste Liit
• Lavastaja
• Lavastus