Kultuuripsühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Kultuuripsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib seda kuidas psühholoogilised ning käitumuslikud kalduvused on kultuuri juurdunud ning kultuuris ühinenud.[1] Kultuuripsühholoogia peamine tõekspidamine on, et psüühika ja kultuur on lahutamatud ning vastastikku määravad, mis tähendab seda, et inimesi kujundab nende kultuur ning nemad kujundavad oma kultuuri.[2]

Teadusala üks olulisimaid esindajaid Richard Shweder on kirjutanud: "kultuuripsühholoogia on uurimus sellest kuidas kultuurilised traditsioonid ja ühiskondlikud tavad inimese psüühikat reguleerivad, väljendavad ning ümber kujundavad, mille tulemuseks on pigem mõtete, enda "ise" (self) ja emotsioonide etnilised erinevused, mitte inimkonna hingeline ühtsus".[3]

Seosed teiste psühholoogia harudega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuuripsühholoogiat aetakse sageli segamini kultuuridevahelise psühholoogiaga. Ent kultuuripsühholoogia erineb kultuuridevahelisest psühholoogiast selle poolest, et viimasega tegelevad psühholoogid kasutavad kultuuri üldiselt kui vahendit psühholoogiliste protsesside universaalsuse kontrollimiseks, mitte ei püüa kindlaks teha seda, kuidas kohalikud kultuurilised tavad psühholoogilisi protsesse kujundavad.[4] Seega, kui kultuuridevahelise psühholoogiaga tegeleja küsiks, kas Jean Piaget' teooria arenguetapid on erinevates kultuurides universaalsed, oleks kultuuripsühholoog aga huvitatud sellest, kuidas konkreetse kultuuride kogumi ühiskondlikud tavad kognitiivsete protsesside arengut erinevatel viisidel kujundavad.[5]

Kultuuripsühholoogia uurimistegevus on seotud mitmete psühholoogia harudega: sealhulgas sotsiaalpsühholoogia, kultuurilis-ajaloolise psühholoogia, arengupsühholoogia ja kognitiivse psühholoogiaga. Kuid kultuuripsühholoogia relativistlik perspektiiv, läbi mille kultuuripsühholoogid kultuuridesiseseid ja -üleseid mõttemustreid ja käitumusi võrdlevad, kipub sattuma vastuollu enamikes psühholoogiaharudes tavaliste universaalsete vaatenurkadega, mis püüavad piiritleda kogu inimkonna jaoks ühesuguseid fundamentaalseid psühholoogilisi tõdesid.

Olulisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vajadus laiendatud kultuurilise uurimise järele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Richard Schwederi kohaselt on lääne psühholoogialaborites leitu mitte-läänelikes tingimustes reprodutseerimine korduvalt ebaõnnestunud.[3] Seega on kultuuripsühholoogia peamisi eesmärke saada põhilistele psühholoogilistele teooriatele panuseid eripalgelistest kultuuridest, et parandada neid teooriaid nii, et need muutuksid asjakohasemaks kõigi inimkäitumiste, mitte vaid läänemaailma omade, ennustamisel, kirjeldamisel ja selgitamisel.[6]

Akronüümiga W.E.I.R.D. kirjeldatakse populatsioone, mis on läänelikud, haritud, industrialiseeritud, rikkad ja demokraatlikud (inglise keeles Western, Educated, Industrialized, Rich, Democratic). Siiani on kirjeldusele W.E.I.R.D. vastavad populatsioonid psühholoogilistes uuringutes väga suurel määral üleesindatud.[7][8] Tulemusi, mis on saadud peamiselt W.E.I.R.D.-populatsioone kasutades, märgistatakse sageli kui universaalseid teooriaid ning neid kohaldatakse ekslikult ka teistele kultuuridele.[9]

Hiljutised uurimused näitavad, et kultuurid erinevad väga mitmetes aspektides – näiteks ka loogilises mõtlemises ja ühiskondlikes väärtustes.[8][9] Tõendeid selle kohta, et põhilised kognitiivsed ja motiveerivad protsessid populatsiooniti erinevad, on ühe raskem ignoreerida. Näiteks on mitmed uurimused näidanud, et Ameeriklased, Kanadalased ja Lääne-Euroopa elanikud toetuvad analüütilistele järeldamisstrateegiatele, mis lahutavad käitumise seletamiseks ja prognoosimiseks objektid nende kontekstidest. Sotsiaalpsühholoogid räägivad "fundamentaalsest omistamisveast" ehk kalduvusest seletada inimeste käitumist pigem seesmiste, kaasasündinud isikuomaduste põhjal, mitte väliste, olustikest sõltuvate kaalutluste põhjal (nt nähakse vihase käitumise põhjusena vihast isiksust). Väljaspool W.E.I.R.D.-kultuure on selline fenomen aga vähem silmapaistev, kuna mitmed sealsed populatsioonid kalduvad tähelepanu pöörama kontekstile, milles käitumine toimus. Asiaadid kalduvad aga asju holistlikult põhjendama, käsitledes inimeste käitumist olukorrast lähtuvalt: kellegi viha võib selle järgi vaadata kui lihtsalt ärritava päeva tulemust.[10][11] Siiski toetuvad mitmed kauaaegsed inimeste mõtlemise kohta käivad teooriad analüütilise mõtlemise olemasolule.[9]

Uurides vaid W.E.I.R.D.-populatsioone, ei võta psühholoogid arvesse kogu maailma elanikkonna märkimisväärset mitmekesisust. W.E.I.R.D.-populatsioonidel leitu kasutamine teistel populatsioonidel võib viia psühholoogiliste teooriate valearvestusteni ning pärssida psühholoogide võimet eristada põhilisi kultuurilisi tunnuseid.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stereotüüpide loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks viimaste aastate olulisimaid teemasid on olnud Ida-Aasia elanike ning Põhja-Ameeriklaste kultuurilised erinevused tähelepanus[12], tajus[13], tunnetuses[14] ning sellistes sotsiaalpsühholoogilistes fenomenides nagu näiteks "ise" (self).[15] Elliott Turiel ja mõned teised psühholoogid on väitnud, et selline uurimine põhineb kultuurilistel stereotüüpidel.[16] Psühholoog Per Gjerde on öelnud, et kultuuripsühholoogia kipub "inimeste arenguga seoses üle rahvaste ja kontinentide üldistusi tegema" ning kultuurile tunnusjoonte määramine soosib ükskõiksust heterogeensuse suhtes ning minimeerib üksikisiku rolli.[17] Gjerde väidab, et inimestel tekib mitmeid vaateid oma kultuurile ning et mõnikord käituvad nad oma kultuuri kohaselt ilma, et nad jagaksid kultuurilisi tõekspidamisi ning teinekord nad lausa vastanduvad oma kultuurile. Stereotüüpide kujundamine käsitleb seega isikuid kultuuri ühetaolise toodanguna.[18]

Vigane metoodika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eriti just kultuuripsühholoogias on katseisikute poolne enese kohta andmete esitamine lihtsaim ja kõige kättesaadavam meetod andmete kogumiseks.[12][19] Kuid sellisel viisil esitatud hoiakute ja väärtuste põhjal tehtud kultuuriüleste võrdluste liigne rõhutamine võib viia suhteliselt ebakindlate ja lõpuks eksitavate andmeteni.[20][21]

Kultuurimudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Üks viis, kuidas me oma sotsiaalset maailma organiseerime ja mõistame, on läbi kultuuriliste mudelite või kultuuriliselt vormitud mentaalsete kaartide. Kultuurilised mudelid koosnevad kultuurist tuletatud ideedest ja tavadest, mis igapäevaelus sisalduvad, on seal sätestatud või määratud". Kultuuripsühholoogid arendavad mudeleid kultuuriliste fenomenide kategoriseerimiseks.[22]

Kultuuritsükli neli I-d[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neljal i-tähel põhineva kultuurilise mudeli lõid Hazel Rose Markus ja Alana Conner oma raamatus "Clash! 8 Cultural Conflicts That Make Us Who We Are". Markus ja Conner viitavad kultuuri ja üksikisiku vastastikuselt määravale loomusele terminiga "kultuuritsükkel". Tsükkel koosneb neljast kultuurilise mõju kihist, mis aitavad enda ja kultuuri vahelist vastasmõju seletada.[19]

Individual (üksikisik)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene "I" puudutab seda kuidas üksikisik endast mõtleb ning end väljendab. Uurimused näitavad, et Ameerika Ühendriikides mõtlevad üksikisikud endast tõenäolisemalt kui "sõltumatutest", "võrdsetest" ja "individualistlikest". Üksikisikute iseloomuomadused on läbi aja ning olukordade samad. Paludes end kirjeldada, kasutavad ameeriklased enda isikupära kirjeldamiseks omadussõnu nagu "tegus", "sõbralik" või "töökas". Jaapanis läbi viidud uurimused näitavad aga, et seal mõtlevad inimesed endast teisiti: kasutati väljendeid "kohustustega ühiskonna ees", "vastastikku sõltuv" ning "hooliv". Inimese "ise" on seega situatsiooniga kohandatav. Seetõttu kirjeldavad jaapanlased end pigem teistega seotuna – "ma püüan kedagi mitte häirida" või "ma olen isa, poeg ja vend".[23]

Interactions (vastasmõjud)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastasmõjud teiste inimeste ja toodetega tugevdavad kultuurilist käitumist igapäevaselt. Jutud, laulud, arhitektuur ja reklaamid on kõik suhtlemisviisid, mis näitavad üksikisikule kultuuris teed, edendades teatud väärtusi ning õpetades neid käituma.[19] Näiteks rõhutavad suitsetamist keelavad sildid Jaapanis selle mõju teistele inimestele, kuid Ameerika Ühendriikides keskenduvad need individuaalsele tegutsemisele, öeldes "suitsetamine keelatud". Need sildid peegeldavad põhilisi kultuurinorme ja -väärtusi ning kui inimesed neid näevad, julgustatakse neid käituma kooskõlas suuremate kultuuriliste väärtustega.

Institutions (institutsioonid)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuuri järgmine kiht koosneb institutsioonidest, kus meie igapäevane suhtlus aset leiab. Institutsioonid kehtestavad ja viivad täide ühiskonna reegleid ning hõlmavad õiguslikke, majanduslikke, teaduslikke, filosoofilisi ja usulisi organisatsioone. Institutsioonid soodustavad teatud kombeid ja tooteid, kuid tõrjuvad teisi. Jaapani lasteaedades õpivad lapsed selliseid olulisi kultuurilisi väärtusi nagu meeskonnatöö, rühma harmoonia ja koostöö. Lasteaedades toimub ka nn "sünnipäevakuu pidustus", millega kogu klass tähistab korraga kõikide nende laste sünnipäevi, kelle sünnipäev sellesse kuusse jääb. See institutsionaalne tava tähistab grupi tähtsust üksikisiku üle. Tähistades sünnipäevi ükshaaval, õpivad lapsed Ameerika lasteaedades tundma enda isiklikku väärtust, kehtestades sellega ainulaadsuse ja individualismi kultuurilist väärtust. Igapäevased institutsionaalsed tavad, nagu näiteks sünnipäevade tähistamine klassis, propageerivad märkimisväärseid kultuurilisi motiive.[19][23]

Ideologies (ideoloogiad)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimane ja kõige abstraktsem kultuuritsükli kiht koosneb ideoloogiatest: kesksed ideed, millest harilikult ei räägita, kuid mis annavad tähenduse institutsioonidele, vastasmõjudele ning lõpuks ka üksikisikutele. Kultuuriline ideoloogia sätestab iga kultuuri siseseid teistest tähtsamaid teemasid. Näiteks hindavad lääne kultuurid (nagu Ameerika Ühendriigid) iseseisvust, vabadust ja omanäolisust ning idapoolsed kultuurid vastastikust sõltuvust, kollektivismi ja vastutust kogu grupi ees.

Whitingi mudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dr. John Whitingi ja Dr. Beatrice Blyth Whitingi töid tunnustatakse ja hinnatakse psühholoogia ja antropoloogia valdkondades vägagi. Nemad koostöös Harvardi Ülikooli tudengitega lõid 1970. ja 1980. aastatel laste arengu jaoks omanimelise Whitingi mudeli, mis keskendus eriti sellele, kuidas kultuur arengut mõjutab.[24]

Whitingid mõtlesid last arenemise ajal mõjutava keskkonna kohta välja termini "kultuuriline õppimiskeskkond" (cultural learning environment).[25] Beatrice Whiting defineeris lapse keskkonnaga seotud kontekste: "neid iseloomustavad käimasolev tegevus, füüsiliselt määratletud ruum, iseloomulik inimeste grupp ning käitumisnormid".[25] See keskkond koosneb mitmest kihist. Lapse keskkond (kliima, taimestik, loomastik) mõjutab suurema kogukonna ajalugu (ränded, laenamised, leiutised), mis toovad omakorda kaasa veel üldisemad süsteemid (asustusmustrid, seadused ja ühiskondlik kontroll, tööjaotus), mis moodustavadki mainitud õppimiskeskkonna. Need faktorid omakorda mõjutavad õpitud käitumist või progresseeruvaid väljendussüsteeme, mis võtavad kuju religiooni, maagiliste uskumuste, rituaalide ja kombetalituste, kunsti, puhkuse, mängude ja mängimise või kuritegevuse tasemena.[26]

Mitmed uurijad on Whitingi mudelit laiendanud[24] ning selle mudeli mõju on selgelt näha nii kaasaegses psühholoogias kui antropoloogias. Thomas Weisneri poolt ajakirjas Journal of Cross-Cultural Psychology avaldatud artikli järgi "jagavad kõik need lähenemised ühist intellektuaalset plaani: võtta inimese arengu uurimisel sügavalt ja tõsiselt arvesse kultuuri ja konteksti".[27]

Kultuuripsühholoogia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti nimekaimad kultuuripsühholoogid on professorid Peeter Tulviste, Jaan Valsiner ja Anu Realo.

Uurimisasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Heine, S. J. (2011). "Cultural Psychology". New York: W. W. Norton & Company.
  2. Fiske, A., Kitayama, S., Markus, H.R. & Nisbett, R.E. (1998). "The cultural matrix of social psychology". In D. Gilbert & S. Fiske & G. Lindzey (Eds.), "The Handbook of Social Psychology" (4th ed., pp. 915–81). San Francisco: McGraw-Hill.
  3. 3,0 3,1 Shweder, Richard- (1991). "Thinking Through Cultures". Harvard University Press. ISBN 0-674-88415-9.
  4. Heine, S., & Ruby, M. B. (2010). "Cultural Psychology". Wiley Interdisciplinary Reviews: Cogntitive Science, 1(2).
  5. Markus, H.R., Kitayama, S. (2003). "Culture, Self, and the Reality of the Social". Psychological Inquiry 14 (3): 277–83.
  6. Shweder, R.A. & Levine, R.A. (Eds., 1984). "Culture theory: Essays on mind, self, and emotion". New York: Cambridge University Press.
  7. Arnett, J. J. (2008). "The neglected 95%: Why American psychology needs to become less American". American Psychologist, 63(7), 602–614.
  8. 8,0 8,1 Henrich, J., Heine, S. J., & Norenzayan, A. (2010). "The weirdest people in the world?". Behavioral and Brain Sciences 33, 61–135.
  9. 9,0 9,1 9,2 Henrich, Joseph (2010). "Most people are not WEIRD". Nature 466 (5): 29.
  10. Jones, D. (2010). "A WEIRD View of Human Nature". Science 328(25): 1627.
  11. Nisbett, R. & Miyamoto, Y. (2005). "The influence of culture: holistic versus analytic perception". TRENDS in Cognitive Sciences 9(10). 467–473.
  12. 12,0 12,1 Masuda, T., Nisbett, R.A. (2001). "Attending holistically versus analytically: Comparing the context sensitivity of Japanese and Americans". Journal of Personality and Social Psychology 81 (5): 922–34.
  13. Kitayama, S., Duffy, S., Kawamura, T., Larsen, J.T. (2003). "Perceiving an object and its context in different cultures: A cultural look at new look". Psychological Science 14 (3): 201–06.
  14. Cole, M. (1998). "Cultural Psychology: A Once and Future Discipline". Cambridge: Harvard University Press.
  15. Nisbett, R.E. & Cohen, D. (1996). "Culture of Honor: The Psychology of Violence in the South". Denver, CO: Westview Press.
  16. Turiel, Elliott. (2002). "The Culture of Morality: Social Development, Context, and Conflict". Cambridge: Cambridge University Press.
  17. McNulty, Jennifer. (26.07.2004). "Emphasis on ‘culture’ in psychology fuels stereotypes, scholar says". University of California: Santa Cruz.
  18. Wainryb, C. (2004). "The Study of Diversity in Human Development: Culture, Urgencies, and Perils". Human Development 47, 131–137.
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 Kitayama, S. (2002). "Culture and basic psychological processes—Toward a system view of culture: Comment on Oyserman et al". Psychological Bulletin 128 (1): 89–96.
  20. Heine, S.J., Lehman, D.R., Peng, K., Greenholtz, J. (2002). "What's wrong with cross-cultural comparisons of subjective Likert scales: The reference-group problem". Journal of Personality and Social Psychology 82 (6): 903–18.
  21. Peng, K., Nisbett, R.E., Wong, N. (1997). "Validity problems of cross-cultural value comparison and possible solutions". Psychological Methods 2 (4): 329–41.
  22. Fryberg, S.A. & Markus, H.R. (2007). "Cultural models of education in American Indian, Asian America, and European American contexts". Social Psychology of Education, 10, 1381–2890.
  23. 23,0 23,1 Heine, S. (2011). "Cultural Psychology". San Francisco: W. W. Norton & Co.
  24. 24,0 24,1 Worthman, C. M. (2010). "The Ecology of Human Development: Evolving Models for Cultural Psychology". Journal of Cross-Cultural Psychology 41: 546–562.
  25. 25,0 25,1 Edwards, Carolyn P. & Bloch, M. (2010). "The Whitings’ Concepts of Culture and How They Have Fared in Contemporary Psychology and Anthropology". Faculty Publications, Department of Psychology. Paper 501.
  26. John W. Berry, Ype H. Poortinga, Marshall H. Segall, Pierre R. Dasen. (1992). "Cross-Cultural Psychology: Research and Applications". Cambridge University Press. Second Edition.
  27. Weisner, T.S. (2010). "John and Beatrice Whiting’s Contributions to the Cross-Cultural Study of Human Development: Their Values, Goals, Norms, and Practices". Journal of Cross-Cultural Psychology 41: 499–509.

Täiendav kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kitayama, Shinobu, & Cohen, Dov (2010). Handbook of Cultural Psychology. Guilford.
  • Turiel, Elliot (2002). The Culture of Morality. Cambridge University Press: Cambridge.
  • Cole, Michael (1996). Cultural Psychology: A Once and Future Discipline. The Belknap Press of Harvard University Press: Cambridge.
  • Matsumoto, D (Ed) (2001). The Handbook of Culture & Psychology. Oxford University Press: New York.
  • Shweder, R.A.; & Levine, R.A. (Eds., 1984). Culture theory: Essays on mind, self, and emotion. New York: Cambridge University Press.
  • Triandis, H.C. (1989). "The self and social behavior in differing cultural contexts". Psychological Review 96 (3): 506–20.
  • Bruner, Jerome (1990). Acts of Meaning. Harvard University Press. ISBN 0-674-00360-8.
  • Markus, H.R.; Kitayama, S. (1991). "Culture and the self: Implications for cognition, emotion, and motivation". Psychological Review 98 (2): 224–53.
  • Shore, B. (1996). Culture in mind: Cognition, culture and the problem of meaning. New York: Oxford University Press.
  • Nisbett, R.E.; Peng, K.; Choi, I.; Norenzayan, A. (2001). "Culture and systems of thought: Holistic vs. analytic cognition". Psychological Review 108 (2): 291–310.
  • Nisbett, R.E. (2003). The Geography of Thought. New York: Free Press.