Kasutaja:Liinajuh/liivakast
Hobuste Aafrika katk on väga nakkav ja surmav haigus, mille põhjustab hobuste Aafrika katku viirus. Hobuse Aafrika katk ei ole otseselt nakkav, aga katk levib verd imevate putukatega. Viirus levib peamiselt emasete Culicoides'i sääselistega, kes kuuluvad habesääsklaste perekonda. See nakatab tavaliselt hobuseid, muulasid, eesleid, hobueesleid ja sebrasid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene registreeritud viide Hobuse Aafrika katkule leidis aset Jeemenis 1327. aastal, kuid kõige tõenäolisemalt sai viirus alguse Aafrika mandrilt, kus seda oleks võinud levitada sebrad[1]. Aastatel 1987–1990 Hispaanias ja 1989. aastal Portugalis diagnoositi hobuse Aafrika katk, kuid see likvideeriti tapapoliitika, liikumispiirangute, putukate hävitamise ja vaktsineerimise abil.[2] Aafrika mandril on toimunud vähemalt 10 suurt hobuse Aafrika katku puhangut. Need puhangud langevad tavaliselt kokku soojafaasilise El Niño lõunapoolse võnkumise sündmustega ja neil on Aafrika hobuste populatsiooni hävitavaid tulemusi andnud. Aastatel 1854 – 1855 toimus Lõuna-Aafrikas suur puhang, mille tagajärjel suri umbes 70 000 looma.[1] Tais Nakhon Ratchasima provintsis Pak Chongi piirkonnas teatati 2020. aasta märtsis tõenäolisest nakkusest, kui 42 võistlushobust suri tundmatu haiguse tõttu (haigust ei kinnitatud).[2]
Peremeesorganism[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuse Aafrika katku tavalised peremehed on hobused, muulad, eeslid ja sebrad. Kuid ka elevandid, kaamelid ja koerad võivad nakatuda, kuid neil pole sageli haiguse tunnuseid. Koerad nakkuvad sellesse haigusse tavaliselt nakatunud hobuseliha söömisega.
Edasikandumine[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuse Aafrika katk kandub edasi verd imevate putukatega, peamiselt emasete Culicoides'i sääselistega, kes kuuluvad habesääsklaste perekonda. Kuid seda haigust võivad levitada ka sääseliigid nagu Culex, Anopheles ja Aedes, ning puugiliigid nagu Hyalomma ja Rhipicephalus.[2]
Haigustunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuse Aafrika katku viirus avaldub nelja haiguse kujul: südamevorm, kopsuvorm, segavorm ja hobuse katku palavik.[2]
Kopsuvorm[muuda | muuda lähteteksti]
Haiguse kopsuvorm on kõige tõsisem. Seda seostatakse tavaliselt sümptomite kiire tekkimisega, mis hõlmavad palaviku, depressiooni, rasked hingamishäired, raske hingeldamine, köha ja higistamise arengut. Tavaliselt ületab selle haigusvormi suremus 95%.[1]
Südamevorm[muuda | muuda lähteteksti]
Haigusnähud algavad 7. – 12. päeva pärast nakatumist. Kõrge palavik on tavaline sümptom. Samuti võib esineda kõhuvalu ja hingeldamine. Lisaks esineb turse pea ja kaela naha all. Suremus on vahemikus 50–70% ja ellujäänud paranevad 7 päevaga.[2]
Segavorm[muuda | muuda lähteteksti]
Segavorm on sageli haiguse kõige tavalisem vorm ja nagu nimigi ütleb, on see kombinatsioon südame- ja kopsuvormist. Tavaliselt võib suremus ületada 70% ja surm võib saabuda kolme kuni kuue päeva jooksul.[1]
Hobuse katku palavik[muuda | muuda lähteteksti]
Kerge kuni subkliiniline haigus esineb sebradel ja Aafrika eeslitel. Nakatunud loomadel võib olla madal palavik ja ummistatud limaskest. Ellujäämismäär on 100%.[2]
Ravi ja ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuse Aafrika katku pole võimalik ravida ja peale puhkuse ja hea loomakasvatuse pole ka spetsiifilist ravi. On proovitud kasutada mitmesuguseid sekkumisi, näiteks mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid valu leevendamiseks ja palaviku alandamiseks, antimikroobseid aineid sekundaarse bakteriaalse infektsiooni vastu võitlemiseks või kortikosteroidid, mis aitavad stabiliseerida rakumembraane ja säilitada veresoonte membraanide terviklikkust, kuid kõik need ravimeetodid on pigem toetavad kui ravivad.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Thompson, G. M., Jess, S. & A. K. Murchie. 2012. "A review of African horse sickness and its implications for Ireland". Irish Veterinary Journal. Köide 65.Väljaanne 1, lk 9.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Wikipedia."African horse sickness"
- ↑ Dennis, S. J., Meyers A. E., Hitzeroth I. I. & E. P. Rybick. 2019."African Horse Sickness: A Review of Current Understanding and Vaccine Development". Viruses. Köide 11. Väljaanne 9, lk 844.