Karen Hatšaturjan

Allikas: Vikipeedia

Karen Surenovitš Hatšaturjan, (vene keeles Карэн Суренович Хачатуря́н, armeenia keeles Կարեն Խաչատրյան) (19. september 1920 – 19. juuli 2011[1]) oli Armeenia päritolu Nõukogude ja Vene helilooja, helilooja Aram Hatšhaturjani nõbu.

Hatšaturjan sündis Moskvas teatridirektor Suren Hatšaturjani pojana. Tema õpingud Genrihh Litinski juures Moskva konservatooriumis katkestas ajateenistus Punaarmee meelelahutusüksuses. Naasnud 1945. aastal õpingute juurde, töötas ta koos Dmitri Šostakovitši ja Nikolai Mjaskovskiga.

Lisaks viiulisonaadile (1947) kuuluvad tema heliloomingusse ka tšellosonaat (1966), keelpillikvartett (1969), neli sümfooniat (1955, 1968, 1982, 1991) ja ballett "Cipollino" (1973), samuti mitmesugused muud orkestriteosed ning teatrimuusika.

Hatšaturjani teoseid iseloomustavad järjekindel rütm ning hoolikas ja idiomaatiline instrumendikasutus. Ta võttis omaks tonaalse lähenemise kompositsioonile. Tema töid on salvestanud mõned 20. sajandi suurimatest muusikutest, teiste seas David Oistrahh, Jascha Heifetz, Mstislav Rostropovitš ja Vladimir Jampolski.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filmimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "100 грамм для храбрости" (1976)
  • "Okovani soferi" ehk "Edinstvennaya doroga" (1975)
  • "Strannõje ljudi" (1969)
  • "Vii" (1967, "Вий")
  • "Võstrel" (1966)
  • "Семь нянек" (1962)
  • "Високосный год" (1962)
  • "Bolšaja doroga" (1962)
  • "Ждите писем" (1960)
  • "Kogda zažigajutsa jolki" (1950)
  • "Žoltõi aist" (1950)

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hatšaturjan pälvis Isamaa teeneteordeni (2007), Vene Föderatsiooni au ordeni (2000) ja Sõpruse ordeni (1995). Ta on ka NSV Liidu riikliku preemia laureaat ning Vene Föderatsiooni rahvakunstnik.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Profiil International Music Publishers Hans Sikorski kodulehel