Alfred Marshall

Allikas: Vikipeedia
Alfred Marshall

Alfred Marshall (26. juuli 184213. juuli 1924) oli inglise üks oma aja mõjukamaid inglise majandusteadlasi. Tema raamat "Principles of Economics" (1890) oli Inglismaal pikka aega olulisim majandusõpik.

Marshalli kõige olulisem pärand majandusteadusele on klassikalise tootmisteooria ühendamine nõudlusteooriaga, mille tulemusel on meieni jõudnud Marshalli rist ning neoklassikaline väärtusteooria, kus hind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorra tasakaalupunktis ning mille kujunemisel võetakse arvesse nii piirtootlikust kui ka piirkasulikkust.

Ta oli ka matemaatik, ajaloolane, riigimees ja filosoof.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marchall sündis Bermondsey'is Inglismaal 1842. aastal. Tema isa, kes oli ametnik Inglise Keskpangas, arvas, et tema pojast peab saama vaimulik. Marshall eelistas Oxfordi matemaatikat ja Cambridge'i. St. John College'is õppides paistis Marshall silma andeka matemaatikuna ja metafüüsika huvilisena. Vaesuse nägemine ärgitas teda majandusõpingutele. Kogu oma täiskasvanuea mõtles Marshall ökonoomikast kui eraldi õppeainest, kuigi tema unistus eraldi ökonoomika teaduskonna avamisest, õnnestus tal alles 1903. aastal Cambridge'is.

Marshalli esikteos "Natura non facit saltum" ilmus 1880. aastal. Raamatu põhiideed võib tõlgendada järgmiselt: inimesed ei tee juhuslikke möödalaskmisi, samm sammult üritab inimene oma heaolu parandada. Ainult siis, kui mingi sammu astumise piirtulu saab võrdseks selle sammu astumise piirkuluga, on tegemist tasakaaluasendiga.

Marshalli põhiideed majandusmudelite ja meetodite kasutamisel olid järgmised:

  1. kasuta matemaatikat kui keelt, mitte kui eesmärki,
  2. kasuta matemaatikat niikaua, kui sa oled probleemi lahendanud,
  3. tõlgi inglise keelde,
  4. illustreeri näidetega elust,
  5. kustuta matemaatika,
  6. kui neljas punkt ei õnnestu, kustuta kolmas. Viimast tegin ma tihti.

Marshall oli esimene majandusteadlane, kes võttis kasutusse Ceteris paribus eelduse, mis hõlbustas kontsentreeruda vaid analüüsis käsitletavatele faktoritele. Ta tõi majandusteadusesse lühi- ja pikaajalise perioodide mõiste ja see on jäänud tänapäevani neoklassikalise firmateooria oluliseks osaks.

Marshall elas 82 aastaseks, jäädes kogu eluks Cambridge õppejõuks.

Vanemad institutsionalistid kritiseerisid Marshalli üritades maailma modelleerida matemaatiliste ja graafiliste meetoditega. "Uued" institutsionalistid mõtlesid vanadest erinevalt, nad küll jälgisid institutsionaalseid muutusi, kuid kasutasid analüüsiks tihti just Marshalli meetodeid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]