Johannes Jalak
Johannes Jalak (18. veebruar 1899 Avinurme vald – 23. jaanuar 1942 Perm) oli Eesti sõjaväelane (major, 1940).
Jalak osales Gattšina sõjakooli kursandina vabatahtlikult Vabadussõjas. Ta lõpetas hiljem Tallinna Sõjatehnika Kooli ning teenis 1. Soomusrongi Rügemendis Tapal ja aastast 1936 Tallinnas Raudteevalitsuses ja Sõjaministeeriumis insenerina. Koostas õpikud "Telefoniasjandus" ja "Gaasikaitse". Jalak oli Ohvitseride Keskkogu liige. Autasustati 1938. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Abielust Jenny Ottmanniga sündisid lapsed Inge ja Ennu. Jalak päris pärast isa surma Maetsmas Avijõe kaldal oleva Kaunissaare jahu- ja saeveski.
Pärast 1940. aasta riigipööret jäi Jalak edasi väeteenistusse. Ta ütles: "Põgenemist ei peeta heaks tooniks. Ma olen vande andnud, sõdureid ei saa üksi jätta." Jalak arreteeriti NKVD poolt 30. aprillil 1941 ja saadeti Nõukogude Liidu koonduslaagrisse. Teda süüdistati luuretegevuses Nõukogude Liidu vastu 1937. aastal, sest ta kogunud konduktorite käest andmeid Venemaa raudteepöörmete kohta, mida "Eesti rünnakul" Venemaa vastu oleks saadud kasutada. Selle eest mõistis Nõukogude Liidu sõjatribunal ta surma. Johannes Jalak lasti sõjatribunali otsusel maha 23. jaanuaril 1942 Permis.
Johannes Jalak rehabiliteeriti 25. veebruaril 1991 Eesti NSV Ülemkohtu määrusega tühistada sõjaväeosa nr 4165 sõjatribunali otsus kuriteokoosseisu puudumise tõttu.