Hobuste Aafrika katk
Hobuste Aafrika katk on väga nakkav ja surmav haigus, mille põhjustab hobuste Aafrika katku viirus. Hobuste Aafrika katk ei ole otseselt nakkav, katk levib verd imevate putukatega. Viirus levib peamiselt emaste Culicoides-sääselistega, kes kuuluvad habesääsklaste sugukonda. See nakatab tavaliselt hobuseid, muulasid, eesleid, hobueesleid ja sebrasid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene registreeritud viide hobuste Aafrika katkule pärineb Jeemenist 1327. aastast, kuid kõige tõenäolisemalt sai viirus alguse Aafrika mandrilt, kus seda võisid levitada sebrad.[1] Katk diagnoositi aastatel 1987–1990 Hispaanias ja 1989. aastal Portugalis, kuid see likvideeriti tapapoliitika, liikumispiirangute, putukate hävitamise ja vaktsineerimise abil. Aafrika mandril on olnud vähemalt kümme suurt hobuste Aafrika katku puhangut, mis langevad tavaliselt kokku soojafaasilise El Niño lõunapoolse võnkumise sündmustega. Katk on mõjunud hävitavalt Aafrika hobuste populatsioonile. Aastatel 1854–1855 oli Lõuna-Aafrikas suur puhang, mille tagajärjel suri umbes 70 000 looma.[1]
Tais Nakhon Ratchasima provintsis Pak Chongi piirkonnas teatati 2020. aasta märtsis tõenäolisest nakkusest: 42 võistlushobust suri tundmatu haiguse tõttu, kuid haigust siiski ei kinnitatud.
Peremeesorganism[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuste Aafrika katku tavalised peremehed on hobused, muulad, eeslid ja sebrad. Ka elevandid, kaamelid ja koerad võivad nakatuda, kuid neil pole enamasti haigusnähte. Koerad nakatuvad tavaliselt nakatunud hobuseliha söömisega.
Edasikandumine[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuste Aafrika katk kandub edasi verd imevate putukatega, peamiselt emaste Culicoides-sääselistega, kes kuuluvad habesääsklaste sugukonda. Haigust võivad levitada ka sääseliigid Culex, Anopheles ja Aedes ning puugiliigid Hyalomma ja Rhipicephalus.
Haigustunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuste Aafrika katku viirus avaldub nelja haiguse kujul: südamevorm, kopsuvorm, segavorm ja subkliiniline vorm.
Kopsuvorm[muuda | muuda lähteteksti]
Haiguse kopsuvorm on kõige tõsisem. Seda seostatakse tavaliselt sümptomite kiire tekkimisega. Sümptomid on palavik, depressioon, rasked hingamishäired, raske hingeldamine, köha ja higistamine. Tavaliselt ületab selle haigusvormi suremus 95%.[1]
Südamevorm[muuda | muuda lähteteksti]
Haigusnähud algavad 7–12 päeva pärast nakatumist. Tavaline sümptom on kõrge palavik, samuti võib esineda kõhuvalu ja hingeldamist. Lisaks esineb turse pea ja kaela naha all. Suremus on 50–70%, ellujäänud paranevad seitsme päevaga.
Segavorm[muuda | muuda lähteteksti]
Segavorm on sageli haiguse kõige tavalisem vorm, kombinatsioon südame- ja kopsuvormist. Suremus võib ületada 70% ja surm võib saabuda kolme kuni kuue päeva jooksul.[1]
Subkliiniline vorm[muuda | muuda lähteteksti]
Kerge kuni subkliiniline haigus esineb sebradel ja Aafrika eeslitel. Nakatunud loomadel võib olla madal palavik ja ummistatud limaskest. Ellujäämismäär on 100%.
Ravi ja ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuste Aafrika katku pole võimalik ravida: peale puhkuse ja hea loomakasvatuse pole spetsiifilist ravi. On proovitud kasutada mitmesuguseid sekkumisi, näiteks mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid valu leevendamiseks ja palaviku alandamiseks, antimikroobseid aineid sekundaarse bakteriaalse infektsiooni vastu võitlemiseks või kortikosteroide, mis aitavad stabiliseerida rakumembraane ja säilitada veresoonte membraanide terviklikkust, kuid kõik need meetodid on pigem toetavad kui ravivad.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Thompson, G. M., Jess, S. & A. K. Murchie. 2012. "A review of African horse sickness and its implications for Ireland". Irish Veterinary Journal. Köide 65.Väljaanne 1, lk 9.
- ↑ Dennis, S. J., Meyers A. E., Hitzeroth I. I. & E. P. Rybick. 2019."African Horse Sickness: A Review of Current Understanding and Vaccine Development". Viruses. Köide 11. Väljaanne 9, lk 844.