Helgi Sallo

Allikas: Vikipeedia
Helgi Sallo Estonia 109. hooaja avamisel
Foto: Ave Maria Mõistlik, 6. september 2014

Helgi Sallo (sündinud 10. augustil 1941 Tallinnas) on eesti laulja ja näitleja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helgi Sallo lõpetas Tallinna 17. Keskkooli. Ta asus õppima kokaks. Hiljem õppis ta näitlemist Teatriühingu lavakunstistuudios, mille lõpetas aastal 1965, ja laulmist Tallinna Riikliku Konservatooriumi ettevalmistusosakonnas Tiit Kuusiku juures (19671969).

Aastal 1964 kutsuti Helgi Sallo Estonia teatris dirigendina debüteeriva Eri Klasi soovitusel tema dirigeeritud muusikalilavastusse "West Side'i lugu" (konservatooriumi lavakunstikateedri 2. lennu diplomilavastusse) Maria ossa. Pärast õppestuudio lõpetamist 1965. aastal sai temast Estonia rahvusooperi koosseisuline solist. Tal on olnud üle viiekümne rolli ooperites, operettides ja muusikalides. Suurematest rollidest loobus ta aastal 1998. Aastast 1997 töötab ta Estonias ka näitejuhina.

Helgi Sallo ei ole saanud muusikalist eriharidust ja ometi teatakse teda peamiselt imelise häälega lauljana. Laulu õppis ta konservatooriumi ettevalmistusosakonnas professor Tiit Kuusiku juures, näitlejameisterlikkuses pärinevad tema teadmised teatriühingu lavakunstistuudiost (1961–1965). 1964. aastal kutsuti ta kursusekaaslase Eri Klasi soovitusel Maria osasse Estonia lavastuses "West Side'i lugu" ja peale seda sai temast juba RAT Estonia solist. Selle aja jooksul on ta lavale toonud üle poolesaja rolli ooperis, operetis ja muusikalis. Nende hulgas on Denise "Mam'zelle Nitouche'is", Pipi "Pipi Pikksukas", Aldonza "Mees La Manchast", Nikitina/Šatrova "Kahes kevadpäevas", Frasquita "Carmenis", Lõbus Naisterahvas "Ohvris", Madeleine "Savoy ballis", Sally Bowles ja Fräulein Schneider "Kabarees", Mařenka "Müüdud mõrsjas", Ilona "Krahv Luxemburgis", Notsu "Puhhis" jpt.

Rollidest tõstab lauljatar-näitlejatar ise esile oma esimest osa teatri koosseisulise artistina – Pepit "Viini veres" ja Aldonzat muusikalis "Mees La Manchast" kui oma näitlejabiograafia üht olulist etappi. See roll "kulutas" teda palju, kuid talle oli lausa eluliselt tähtis koostöö Georg Otsaga; Irina Nikitina / Veera Šatrova kaksikrolli "Kahes kevadpäevas", kus oli väga huvitav ja nõudlik lavastajatöö Georgi Ansimovilt; Frasquitat "Carmenis", mis pakkus muusikaliselt enam kui eelnenud osad; algul loomusele ja senisele ampluaale võõrad Madeleine'i "Savoy ballis" ja Ilonat "Krahv Luxemburgis". Nende kahe viimase rolliga astus Helgi Sallo välja subretimainega artisti staatusest ja tõestas end elegantse operetiprimadonnana.

Koduteatri kõrval on Helgi Sallo jõudnud mängida ka Tallinna Vene Draamateatris (Linda osa Šteini draamas "Võõrastemaja «Astoria»", 1970), Viljandi teatris "Ugala" (Heleni osa Molnàri komöödias "Kaardiväeohvitser", 1985), Tallinna Draamateatris (nimiosa R.Shermani "Mary Poppinsis", 1987), Vanalinnastuudios (Fräulein Schneider Kanderi "Kabarees", 2003), teinud kaasa paljudes muusika- ja telefilmides ("Meloodia-68", "Teatriöö", "Sa oled mu majakas", "Roosid lõunast", "Jefreitor Jõmm", "Uksed", "Muinaslood muusikas", "Helgi" jt.) ja telelavastustes ("Toeplitzi järve saladus", "Puldanportfell", "Provintslanna", "Surm käib ümber Diana", "Kunksmoor", "Hortensia ütles: P...sse!" jt.). Lisaks sellele kehastab Helgi Sallo juba tosin aastat üht keskset kangelannat Almat populaarses teleseriaalis "Õnne 13".

Teatrigastrollidega on ta esinenud Moskvas, Leningradis, Soomes ja Rootsis, kontsertreisid on teda aga viinud Saksa DVsse, Soome, Norrasse, Belgiasse, Alzeeriasse jne.

1975. aastal omistati Helgi Sallole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus, 1983. aastal tunnistati ta Georg Otsa nimelise preemia vääriliseks, 1989. aastast on ta ENSV rahvakunstnik, 1994. aastal sai ta Eesti Televisiooni auhinna "Volli", 1996. aastal pälvis aga prestiižika "Suure Vankri" auhinna.

Rolle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näitleja Liina Vahtrik on Helgi Sallo tütar. Helgi Sallol on kaks lapselast.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Laulab Helgi Sallo" (18 laulu sõnad ja noodid). ER, Tallinn 1977, 48 lk
  • Vastab Helgi Sallo (üles kirjutanud Reet Mikkel) – TMK 1987, nr 7, lk 5–11
  • Reet Mikkel, "Helgi Sallo". Eesti Raamat, Tallinn 1988, 80 lk + 64 lk fotosid; raamatu lõpuosa moodustab Helgi Sallo päevik hooajast 1984/85
  • Enno Tammer, "Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood". Tänapäev, Tallinn 2004, lk 233–298
  • Hille Karm, "Helgi Sallo. Helgib ja heliseb". Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2007, ISBN 9789949427888, 200 lk

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]