Heinrich Ajo
Heinrich Ajo (17. juuni 1906 Vastse-Koiola, Põlva kihelkond (Väimela vald), Võrumaa – 7. juuni 1953[1][2][3]) oli Eesti NSV riigitegelane.
1913. aastal kolis Ajode pere Petrogradi kubermangu, 1919. aastal Põhja-Kaukaasiasse. 1924–27 õppis Heinrich Ajo Leningradi Eesti Pedagoogilise Instituudi töölisfakulteedis. 1927–36 töötas ta õpetaja, algkooli juhataja, rajooni rahvahariduse osakonna inspektori ning mittetäieliku keskkooli direktorina Omski oblastis, selle kõrval õppis 1935–36 ÜK(b)P KK Parteiaktiivi Massilise Väljaõppe Instituudis. 1936–42 oli Ajo Omski oblasti Kalatšinski rajooni rahvahariduse osakonna juhataja, 1939–41 õppis Omski Õpetajate Instituudis. 1940. aastast kuulus Ajo ÜK(b)P-sse. 1942–43 oli ta masina-traktorijaama poliitosakonna juhataja ning ekspediitor Omski oblastis ja 1943–44 NSVL Varumise rahvakomissariaadi volinik Omski oblasti Azovo rajoonis.[1]
1944. aasta augustis suunati Heinrich Ajo Eestisse. 1944. aastast oli ta NSVL Varumise rahvakomissariaadi volinik Virumaal[1], kus tehtud töö eest andis NSV Liidu Ülemnõukogu Ajole 1945. aastal Isamaasõja ordeni[4].
1946[5]–1948 oli Ajo Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees, 1948–1950 EK(b)P Virumaa Komitee I sekretär. 1947. aastast surmani 1953. aastal oli Ajo Eesti NSV Ülemnõukogu liige[1] (valitud Undla valimisringkonnast nr 87[6]), 1948. aastast kuulus EKP Keskkomiteesse. 16. juulist 1950 kuni 29. maini 1952 töötas Ajo Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe (ja ühtlasi välisministri) Aleksei Müürisepa asetätitjana[1][7] Ajo oli ÜK(b)P/NLKP XIX istungjärgu saadik 5.-14. oktoobril 1952[8][9].
Tartu oblasti lühiajalise eksistentsi vältel 1952. aasta maist 1953. aasta maini oli Ajo EK(b)P ja EKP Tartu oblastikomitee 1. sekretär[10]. Lühikest aega enne surma, 1953. aasta 22. maist juulini oli Heinrich Ajo Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees (tänapäeva mõistes Tartu linnapea)[11].
Heinrich Ajo isa oli Jaan (teistel andmetel Jakob[2]) Ajo, ema Leena Ajo. Tal oli kaks õde, Adele ja Eleonore Ajo[3].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Olev Liivik "Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953" Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2014
- ↑ 2,0 2,1 Айо Генрих Якович Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
- ↑ 3,0 3,1 http://www.geni.com/people/Heinrich-Ajo/6000000018369405622
- ↑ "Vilja äravõtjatele jagatakse Eestis ordeneid Eesti Sõna, 21. märts 1945
- ↑ Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee isikulise koosseisu kinnitamise kohta, "Kinnitada Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimeheks sm. Heinrich Ajo". 16. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus, 5. novembril 1946. EESTI NSV TEATAJA, Nr. 3 28. jaanuaril — 28 января 1947. lk 79
- ↑ Eesti NSV Teataja nr 9, 19. märts 1947, lk 151
- ↑ "Kannatavalt kodumaalt" Meie Kodu, 31. mai 1951
- ↑ XIX съезд ВКП(б) – КПСС (5 – 14 октября 1952 г.). Документы и материалы[alaline kõdulink]
- ↑ Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
- ↑ http://www.knowbysight.info/1_ESTON/06132.asp
- ↑ Tartu linnajuhid alates 1917
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Heinrich Ajo" Rmt: Olev Liivik "Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953" Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2014 (doktoritöö), lk 278
- "Eestimaa Kommunistliku Partei kohalikud organisatsioonid 1940–1991" Koostanud ja toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus 2005, lk 236–237
- "Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999" Koostanud Jaan Toomla. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu 1999, lk 201
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Айо Генрих Якович Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
| Eelnev Heinrich Tiido |
Tartu linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees 1953 |
Järgnev Kaarel Kotsar |