Hayao Miyazaki

Allikas: Vikipeedia
Hayao Miyazaki
Hayao Miyazaki.jpg
Sünniaeg 5. jaanuar 1941
Tōkyō, Jaapan
Tegevusala Anime

Hayao Miyazaki (jaapani 宮崎 駿 Miyazaki Hayao, sündinud 5. jaanuaril 1941 Tōkyōs) on jaapani animatsiooni ehk anime autor. Ta on joonistanud ka mangasid. Oma karjääri alustas ta 1963. aastal Toei Douga studios animaatorina ning oli seotud paljude varajaste Jaapani klassikaliste animatsioonidega. Algusest peale tõmbasid tähelepanu tema uskumatu joonistamisvõime ja näiliselt lõputud filmiideed. Ta töötas ka mitmes teises stuudios.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

1978. aastal lavastas ta oma esimese TV-seriaali "Conan – poiss tulevikust" ("Mirai Shōnen Konan"). Ta on teinud TV-filme ka hiljem, ent need on jäänud täispikkade filmide varju. Miyazaki esimene täispikk anime oli "Lupin III: Cagliostro loss" ("Rupan Sansei: Kariosutoro no Shiro", 1979). Aastal 1984 valmis "Tuulte oru Nausikaa" ("Kaze no Tani no Naushika"), milles võib näha hiljem Miyazaki filmides sageli esinevaid teemasid: inimese mõju keskkonnale, sõjavastasus jm. Filmi alusmaterjalina kasutas ta endaloodud samanimelist mangaseeriat, mille ta viis lõpule alles pärast filmi valmimist.

1985. aastal asutas ta koos Isao Takahataga animatsioonistuudio Studio Ghibli, kus on valminud enamik järgnevaist Miyazaki filmidest ning mis on olnud hüppelauaks mitmele teisele jaapani animaatorile. Järgnevate aastate filmid olid Jaapanis populaarsed, ent on läänes tuntust kogunud alles hiljem. 1986. aastal valmis "Laputa: Taevaloss" ("Tenkū no Shiro Rapyuta"), 1988. aastal "Minu naaber Totoro" ("Tonari no Totoro"), 1989. aastal "Kiki kulleriteenus" ("Majo no takkyūbin") ning 1992. aastal "Porco Rosso" ("Kurenai no buta").

Läänes sai Miyazaki tuntuks 1997. aastal valminud anime "Printsess Mononoke" ("Mononoke-hime") 1999. aasta väljalaskega Miramaxi stuudios. Sellele kirjutas stsenaariumi Neil Gaiman ning teksti lugesid Gillian Anderson, Claire Danes, Minnie Driver jt. "Printsess Mononoke" oli esimene Miyazaki film, kus on kasutatud ka arvutigraafikat.

Veelgi enam kogus ta tuntust filmiga "Vaimudest viidud" ("Sen to Chihiro no Kamikakushi", 2001), mis sai 2002. aastal Berliini filmifestivali Kuldkaru ning esimese animena "Oscari". 2005. aastal kandideeris Miyazaki uuesti "Oscarile" filmiga "Howli liikuv kindlus" ("Hauru no Ugoku Shiro", 2004).

2005. aastal sai ta Venezia filmifestivali Elutöö Kuldlõvi.

2008. aastal valmis Miyazaki seni viimane täispikk anime, "Ponyo mäe otsas" ("Gake no ue no Ponyo", 2008), mis on helge muinasjutt igale vanusele. Selle loomisel loobus Miyazaki uuesti arvutigraafikast ning naasis traditsioonilise animatsiooni juurde.

Teised tuntumad filmid, mille valmimisele on Miyazaki ühel või teisel moel kaasa aidanud, ent mille lavastaja on olnud keegi teine, on "Suur Panda ja Väike Panda" ("Panda Kopanda", 1972, lühifilm), "Südamesosin" ("Mimi o Sumaseba", 1995) ja "Kassi tänu" ("Neko no Ongaeshi", 2002).

Miyazaki filmid käsitlevad sageli inimkonna suhteid looduse ja tehnikaga ning patsifistliku eetika järgimise raskusi. Tema protagonistid on tihti kindlameelsed ja iseseisvad tüdrukud või naised. Tema filmide tegevuskohad on paljudel juhtudel kummalised, keelatud või muul viisil ligipääsmatud ja müstilised. Miyazaki meelisteemasid on ka lendamine, lennumasinad ja lendavad olendid.

Miyazaki filmid on üldiselt olnud majanduslikult edukad. Tema edu on ärgitanud teda võrdlema Walt Disneyga, kuid Miyazaki on eitanud kavatsust ehitada oma nii-öelda animatsiooniimpeeriumi. Ta on öelnud, et on lihtsalt animaator, kellel on olnud õnne teha endale südamelähedasi filme. Seetõttu sarnaneb ta pigem Juri Noršteini ja Chuck Jonesiga.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miyazaki abiellus 1965. aastal animaator Akemi Otaga, kellega tal on kaks last, Gorō (sündinud 1967) ja Keisuke (sündinud 1969).