Manga

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib koomiksist; türgi ansambli kohta vaata artiklit MaNga

Wikipe-tan

Manga (漫画) on jaapanikeelne sõna koomiksite jaoks (otsetõlkes tähendab veidraid pilte). Väljaspool Jaapanit tähistatakse sellega tavaliselt kitsamalt jaapani koomikseid. Manga arenes välja ukiyo-e ja välismaistest joonistusstiilidest ja saavutas oma praeguse kuju pärast Teist maailmasõda. Üldiselt on manga must-valge, välja arvatud raamatu kaanel ja vahel ka esimestel lehekülgedel.

Populaarsetest mangadest tehakse tihti animed (jaapani keeles 'animatsioon'), kui turg on sellest huvitatud. Vahel kutsutakse mangat animeks, ka siis, kui see pole animeeritud. Kohandatud lood on tihti muudetud, et sobiksid paremini tavaturule. Kuigi see pole eriti tavaline, on mõnikord algupärasest animest tehtud manga (näiteks Neon Genesis Evangelion ja Cowboy Bebop).

Täpsemalt manga sünnist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Manga polnud alguses see, mis ta on tänapäeval. Esimesed pildid, mida nimetati mangadeks, olid munkade joonistused kirjarullidel. Neid kirjarulle kasutati kalendritena ja nad ilmusid esimest korda 6. ja 7. sajandil. Dekoratiivsed pildid loomadest, nagu rebased, kassid, pesukarud jt, kaunistasid aega kujutavaid sümboleid ümbritsevat ala. Loomi kujutati tihti käitumas inimestena. Mõnikord jutustasid pildid jutte, mis olid osaliselt satiirilised. Kuni 17. ja 18. sajandini ei olnud jaapani keeles sõna “manga”. Mässav kunstnik Hokusai, kellele meeldis olla väljakutsuv ja vastu rääkida oma õpetajatele nende tegemisviisi pärast, oli inimene, kes mõtles välja uue sõna “manga” enda väljatöötatud joonistusstiili nimetamiseks. Algul oli sõna tähendus “veidratujulised pildid”. Hokusai kasutas seda terminit viitamaks oma joonistamise stiilile, lähtudes sellest, kuidas ta pintsel või joonistusvahend huupi paberil libises. Tema pildid olid enamuses maastikuvaated. Hokusai kunsti vaba voolavus, kuid ka suur detailsus avaldasid muljet teistele kunstnikele. Enne Hokusai uut stiili mõtlesid kõik, mida nad tahavad joonistada, ja siis joonistasidki seda. Hokusai aga ei mõtelnud, milline peaks pilt välja nägema, kui see valmis saab. Tema uus stiil oli kunstiajaloos murranguline, kuid esimesed mangalood jutustati alles 20. sajandil.

20. sajandil olid Jaapani uksed avatud teistele riikidele, eriti läänele, mille erinevad kultuurid ja eluviisid äratasid mõneski jaapanlases huvi. Majanduse hoogsa edenemise ajal lubas Joseph Pulitzer avaldada ühes Ameerika ajalehes meelelahutusena esimese “pildisarja”. Need väiksed koomiksid lõbustasid terve Ameerika rahvast ja nende populaarsus kasvas kiiresti. Juttu edastavate piltide edu tõttu võttis Jaapan üle koomiksite joonistamise trendi. Üks esimesi jaapani kunstnikke, kes hakkas joonistama pildisarju ja karikatuure, mis sarnanesid Ameerika omadele, oli Ippei Okamoto. Sel ajal olid need koomiksid samasugused nagu Ameerikas, ainsa erinevusena loeti neid paremalt vasakule.

Pärast Esimest maailmasõda panid võitjad paljud Jaapani koomiksijoonistajad tsensuuri alla, peatades nähtuse, millest pidi saama jaapani “manga”. Kuid oli üks mees, kes esitas maailmale uut liiki “mangat”. Osamu Tezuka oli sõja ajal tehasetööline. Ta oli joonistamist alustanud juba väga noorelt ning oli suures vaimustuses Disney animatsioonidest. Ta joonistustel oli sarnasusi Disney stiiliga, aga samal ajal olid need ka erilised ja sarnasesid tänapäevase mangastiiliga. Osamu koomiksid ja anime-seriaalid, nagu “Tatsuwan Atom” (Võimas Aatom), võeti meelelahutusmaailmas hästi vastu ja need said varsti populaarsemaks, kui keegi oli osanud ette kujutada. Põhjuseks oli see, et ta joonistas erinevatele inimtüüpidele erinevaid mangajutte, tal oli dramaatilisi, põnevaid ja täiskasvanutele mõeldud jutte, aga ka spetsiaalselt noortele loodud lugusid. Teismelistele mõeldud mangad jagunesid kaheks: Shounden poistele ja Shoujo tüdrukutele. Erinevaid mangatüüpe joonistades kindlustas ta anime tänapäevase mitmekülgsuse. Kunstnikud hakkasid joonistama jutte, mis ärataksid huvi ka vanemas publikus, sest noored mangafännid said vanemaks ja kaotasid huvi mangade vastu, mida nad olid juba lugenud.

Üks nendest kunstnikest oli Go Nagai, kelle mangad on peamiselt tuntud oma vastuolulise, vägivaldse ja rõveda sisu poolest. Tema joonistusstiil oli peaaegu selline nagu tänapäevane mangastiil. Nagai kõige kuulsam looming on "Devilman", mis avaldati esimest korda aastal 1972. Devilmani kangelane erines seni mangades esinenud kangelastest. Et ta saaks võidelda teiste deemonitega, on temas hingepuhtust kombineeritud deemoni omadustega. See mingil määral anti-kangelaslik tegelane koos vägivaldse looga pälvis mitmelt rindelt kriitikat mõeldud vanusele sobimatuse tõttu. Aga Nagai jäi enesele kindlaks, olles tõmmanud enda haardesse mitmed vanemad fännid, kes olid noorena lugenud shounen- või shoujomangasid. Need inimesed olid huvitatud Nagai manga küpsusest, ja Devilman, koos paljude tema järgmiste töödega, nagu nt kurikuulsalt seksikas sari "Cutey Honey", said mangakogukonnas kõige hinnatumateks, ja osad neist olid ka esimesed animeeritud mangaseriaalid tema valitud vanusegrupile.

Teine teerajaja mangateemade ja lugejaskonna vanusegruppide laiendamises ja arengus oli Hayao Miyazaki. Miyazaki avaldas oma teoseid esimest korda 60. aastatel, ja mõned tema varajased tööd ei erinenud teiste mangakunstnike omadest, kes tegid mangasid lastele või noortele. Ta esimene väljaanne oli manga kuulsast muinasjutust “Saabastega kass”. Siis alustas ta aga projekti, mis hõlmas ta elust 13 aastat. Selleks oli "Nausicaa and the Valley of the Wind" tegemine. See film sai Miyazaki kõige tuntumaks tööks. Samalaadne film oli ka "Mononoke Hime" ehk "Princess Mononoke", mis samuti sai kiirelt tuntuks. Mõlemas filmis on peategelaseks noor naine, kes peab rasketel aegadel oma kodu või loodust päästma. Nendes filmides on palju kauneid maastikupilte, aga ka stseene sõjast laastatud linnadest ja küladest.

Rumiko Takahashi on samuti väga tuntud mangamaailma valitseja. Ta esimesed mangad ilmusid kord nädalas mangaajakirjades. Kuulasaks sai ta aga “Urusei Yatsura” ehk “Lamu, the Invader Girl” väljaandmisega. See manga on lugu kergelt perverssest teismelisest poisist ja tulnukast tüdrukust, kes teda armastab. Ta on loonud ka väga palju erinevaid anime-seriaale, nagu näiteks romantiline “Maison Ikkoku”, õudust äratav “Mermaid’s Scar”, komöödia “Ranma ½” ja nende kolme kombinatsioon “Inu-Yasha”. Kõigi nende mangade ja animede tegemisega on Rumiko saanud üheks Jaapani rikkamaks naiseks, kuid see pole midagi võrreldes sellega, kuidas ta anime- ja mangamaailma muutis.

Tänu neile kolmele geniaalsele inimesele suurenes mangatööstus iga aastaga. Nüüd oli mangade ja anime-seriaalide tegemine piisavalt tulus, et selle abil hästi ära elada, kõik tänu sellele, et inimestele meeldivad need must-valged mangaajakirjad ja -seriaalid.

Manga väljaspool Jaapanit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mangat on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse erinevates maades, nt Koreas, Hiinas, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja mujalgi.

USAs ei ole manga ja anime tootmine eriti levinud, kuna Jaapanist tuuakse sisse väga palju erinevaid manga- ja anime-seriaale. Need kõik tõlgitakse inglise keelde, lisades vahel originaalidele subtiitrid, kuid paljud animed lihtsalt dubleeritakse inglise keelde. Suurimaks mangade tõlkijaks on TOKYOPOP, millele heidetakse ette tööde välja laskmist liialt kiirustades. Näiteks esineb neis üleliigseid sõnu või on tekst halvasti tõlgitud. Kuid see ei peata teismelisi tüdrukuid, kes on nende mangade järele hullud.

Prantsusmaal on aga eriti levinud täiskasvanute manga ja anime. Jiro Taniguchi tööd, mis mujal eriti tuntuks ei saanud, on Prantsusmaal vägagi levinud ja hinnatud.

Saksamaal algas anime- ja mangahullus aastal 1997, mil lasti välja “Dragonball”. Müüdud koomiksitest moodustavad nüüdseks 75–80% mangad.

Üks kõige levinum manga levimise tee on ja on alati olnud internet. Mitmed isikud tõlgivad mangasid oma keelde ja panevad need mingile internetilehele üles. Neil pole muidugi selleks luba. Kuid on ka elukutselisi tõlkijaid, kelle on palganud mangade tootjad paari tõlgitud lehe levitamiseks internetis, et äratada huvi manga täisversiooni vastu. Selliseid tõlgitud lehti nimetatakse scanlationiteks, kuna tegemist on manga sisseskännitud lehtedega. Kahjuks on aga rohkem levinud ebaseaduslike tõlgete lugemine ja ostmine.

Koreas võib mangat leida igas raamatupoes, kuigi mangade lugemine internetis on rohkem levinud, kuna see on tasuta või odavam. Koreas on põhilisteks manga väljaandjateks Daiwon ja Seoul Munhwasa.

Eestis on mangade kättesaamine raskem kui näiteks Rootsis ja Soomes, kus mangasid isegi ära tõlgitakse. Meil neid ei tõlgita, kuna lugejaskond on terve Eesti peale kokku umbes tuhat inimest. Suuremates raamatukauplustes on saadaval ingliskeelsed mangad.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lingid[muuda | redigeeri lähteteksti]