Dissotsiatsioon (keemia)

Allikas: Vikipeedia

Dissotsiatsioon on keemiliste ühendite või molekulide lagunemine ioonideks, aatomiteks või lihtsamateks molekulideks.

Dissotsiatsioon sõltub:

  • temperatuurist;
  • lahuse kontsentratsioonist.

Nõrkade aluste dissotsiatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks tuntumaid vees hästilahustuvaid nõrku aluseid on ammoniaakhüdraat, mis esineb ainult vesilahustes. Teda saadakse (gaasilise) ammoniaagi lahustamisel vees. Ammoniaak moodustab vee molekulidega küllaltki tugevaid vesiniksidemeid, ja on seetõttu vees kõige paremini lahustuv gaas. Seostudes vesiniksideme abil vee molekuliga, moodustab ammoniaak vesilahuses ammoniaakhüdraadi. See on pöörduv reaktsioon: ammoniaakhüdraat võib kergesti laguneda, eraldades lahusest ammoniaaki (eriti lahuse kuumutamisel).

Vesilahuses ammoniaakhüdraat vähesel määral dissotsieerub, andes lahusesse ammooniumioone ja vesinikoone. Seetõttu muutub lahus aluseliseks.

Soolade dissotsiatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soolad dissotsieeruvad katioonideks (enamasti metalliioonid või ammooniumioon NH4+) ja anioonideks (happejäägiioonideks). Vaheastmed soolade korral pole olulised.

Tekkinud lahus on elektriliselt neutraalne, sest positiivsete ja negatiivsete laengute kogusumma on null.

  • Al Cl3 = Al3+ + 3Cl-
  • K3[ Cr(OH)6] = 3K+ + [Cr(OH)6]3-
  • NH4NO3 = NH4+ + NO3-

Hapete dissotsiatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hapete dissotsiatsioonil eralduvad (hüdraatunud) vesinikioonid. Mitmeprotoonse happe korral on dissotsiatsioon astmeline (vesinikioonid eralduvad ükshaaval).

  • HNO3 = H+ + NO3-
  • H2SO4 = H+ + HSO4- = 2H+ + SO42-