Filippo Brunelleschi

Allikas: Vikipeedia
Skulptuur Brunelleschist vaatamas Santa Maria del Fiore kupplit

Filippo Brunelleschi [brunell'eski] (1377 Firenze15. aprill 1446 Firenze) oli Itaalia renessansi esimene suur Firenze arhitekt. Tema kõige kuulsamad tööd asuvad Firenzes.

Tema meistriteos on Firenze kõrge Santa Maria del Fiore toomkiriku (Duomo) kõrge kaheksatahuline roideline kuppel (valmis 1434), esimene märkimisväärne kuppel Itaalias antiikajast saadik.

Brunelleschi õppis tüüpilises Firenze töökojas skulptoriks ja kullassepaks ning oli 1401. aastast kullasseppade tsunfti liige. Võistluses toomkiriku juures oleva Firenze baptisteeriumi teise ustekomplekti kaunistamiseks 1401 jäi ta napilt alla Lorenzo Ghibertile, kes valmistas kuulsate "Paradiisi väravate" pronksreljeefid. (Nad said võrdsed tulemused, kuid tellimus anti Ghibertile). See võistlus tegi ta tuntuks. Bargello muuseumis võib näha mõlema kunstniku võistlustööd – reljeefe Iisaki ohverdamise teemal.

Brunelleschi veetis tõenäoliselt järgmised kolm aastat oma sõbra Donatello juures Roomas skulptuuri ja arhitektuuri õppides. Ta huvitus ka matemaatikast (ta oli Paolo dal Pozzo Toscanelli sõber) ja tehnikast ning antiikmälestiste uurimisest, kaldudes rohkem arhitektuuri kui kullassepakunsti poole. Ta katsetas esimeste seas perspektiivi maalimisel ja leiutas hüdraulilise mehhanismi ja keeruka kellavärgi, mis kumbki pole säilinud. Brunelleschit mäletatakse eeskätt arhitektina, kes kehtestas uued klassikalised kaanonid (rahulikud rütmid, selge geomeetria ja sümmeetria) ning kasutas sageli kõige lihtsamaid materjale (hall pietra serena ja lubjatud krohv).

Brunelleschi on kuulus oma julgete ja tehniliselt uudsete projektide poolest ning antiikarhitektuuri vormide taaskasutuselevõtu poolest.

Alates 1409. aastast keskendus ta Firenze toomkiriku (firenzelased kutsuvad seda hellitavalt Duomo 'ks) ehitusele, eriti kuulsale kupli probleemile, mis pakkus talle tehnilist huvi. Tema projekt, mis nägi ette kupli ehitamise spiraalsete tellisekihtidena kahe lihtsa raamistikuna ilma tellisteta, võitis 1418. aasta võistluse ning 1423 jäi temale kogu vastutus kiriku ehituse eest. Selle lõpuleviimiseks kulus suurem osa tema elust. Põhistruktuur valmis 1434. aastal ning sellele lisati 1436 Andrea del Verrocchio katuselatern ja 1438 neli poolkupliga tribüüni apsiidis.

Kuppel on sellepärast nii revolutsiooniline, et ta ei nõua tugipiilareid ega kandepalke. Ülevalt ja alt tulevat rõhku tasakaalustades oli võimalik ehitada tavalisest suurem kuppel. Siis aga oleks tarvis olnud tugikonstruktsioone. Brunelleschi uus konstruktsioon neid enam ei vajanud, nii et kuppel nägi nii väljast kui ka seest ilus välja. Sellest kuplist sai alguse renessanssarhitektuur.

Toomkiriku ehituse ajal kavandas ja ehitas Brunelleschi Firenzes Capella de' Pazzi Santa Croce kiriku kloostris, mida alustati 1429, ja leidlaste varjupaiga (Spedale degli Innocenti; 14211424); Andrea della Robbia klaasitud terrakotarondellidega. Samuti rekonstrueeris ta San Lorenzo kiriku (14211440) ja kavandas Santo Spirito kiriku. Brunelleschi muutis Firenze arhitektuuri iseloomu ja vajutas linnale oma pitseri.

Brunelleschi ehitas veel Sagrestia Vecchia, Cosimo de Medici kabeli San Lorenzo kiriku küljes Firenzes, Ponte a Mare Pisas ja Palazzo di Parte Guelfa (1425) Firenzes ning lõpetamata jäi tal Rotonda degli Angeli (1434) Firenzes. Praegu on arutuse all, kas Brunelleschi tõesti tegi Pitti palee algsed joonised.

Kui Brunelleschi suri, maeti ta Firenze toomkirikusse nii tagasihoidlikusse hauda, et see oli sajandeid kadunud ning leiti üles alles 1972.

Tema elust ei ole palju teada. Seda kirjeldas Giorgio Vasari raamatus Vite.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]