Ekstrakodeerimine
Ekstrakodeerimine[1] on interpretatsiooniprotsess, kus lugejad, vaatajad või kuulajad kasutavad oma harjumuspärast koodi tähenduste konstrueerimiseks. Ekstrakodeerimise järgi tõlgendab vastuvõtja (kunsti)teost vastavalt oma isiklikele kogemustele ja arusaamadele.[2][3]
Umberto Eco eristas ekstrakodeerimise puhul üle- ja alakodeerimist. Ülekodeerimisel otsitakse tekstist sügavust, mida seal olla ei pruugi – teksti tarbija võib elementidesse liialt palju sisse lugeda ja leida tähendusi ja seoseid, mis jäävad autori taotlustest väljapoole.[4] Ülekodeerimine toimub, kui vastuvõtja proovib eksisteerivate koodide põhjal “loogiliselt” uusi reegleid, tähendusi luua.[5] Sellele vastandub alakodeerimine, kus keerulises tekstis näeb lugeja pigem lugu või narratiivi, ignoreerides võimalikke sügavamaid kihte.[6][7] Alakodeerimine on loogilis-intuitiivne protsess, kus koodile võõras vastuvõtja kasutab teksti mõtestamiseks konteksti ja võrdlusi.[5]
Lühikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Sõnumi edastamisel (tekst, etendus, taies, muusika, film jne), kodeerib saatja (nt kirjanik, lavastaja, kunstnik, ajakirjanik, helilooja, režissöör jne) loomingu vastavalt oma mõtetele ja väljenduslaadile. Vastuvõtja proovib infot dekodeerida, püüdes mõista ja tõlgendada saadetud sõnumit. Selles kommunikatsiooniprotsessis tekib aga alati nihkeid, sest täpset üks-ühele vastavust saatja mõtetest vastuvõtja arusaamiseni on võimatu saavutada.[8]
| „ | Interpreteerimisel saab koode valida, neid ringi teha või koguni uusi koode luua. Teksti dekodeeriimisel või tõlgendamisel on mitmeid võimalusi. Ekstrakodeerimine on protsess, mille puhul interpreteerimine lisab selliseid tähendusi, mida olemasolevad koodid ei ennusta. Ekstrakodeerimist on kaht põhilist tüüpi. Neist alakodeerimine on kodeerimine, mille korral tehtavate eristuste hulk on väiksem kui tõlgitavas tekstis; see on lihtsustav tõlgendamine või ka potentsiaalsete koodide loomine olukorras, kus tekstis olevaid koode ei tunta või ei tunta ära. Ülekodeerimine on kodeerimine, mille korral tehtavate eristuste hulk on suurem kui tõlgitavas tekstis; see on keerustav tõlgendamine, tekstile algsest suurema keerukuse omistamine, koodide lisamine. | “ | Kalevi Kull, Silvi Salupere teoses ,,Semiootika" (2018): lk 190 | ||
Avatud ja suletud tekstid[muuda | muuda lähteteksti]
Tekstide interpretatsiooniprotsessis saab Eco järgi eristada kaht liiki infot: avatud ja suletud tekste. Suletud tekstide puhul on autor püüdnud lugejale pakkuda selgeid ja ühemõttelisi sõnumeid, piirates seeläbi tõlgendamisvõimalusi. Suletud tekstides on tähendused tihti otsekohesed ja selgelt esitatud, ning autor on kontrollinud narratiivi, jättes vähe ruumi alternatiivseteks tõlgendusteks. Sellised tekstid suunavad lugejat kindlale arusaamisele ja eesmärgile.[7]
Avatud tekstid jätavad ruumi lugeja enda tõlgendustele ja subjektiivsusele. Autor ei pruugi esitada selgeid vastuseid, vaid pakub palju võimalikke suundi ja tõlgendamisvõimalusi. Lugejal on suurem vabadus täita tähendusruum vastavalt oma kogemustele ja vaatenurgale.[10]
Keerukate tekstide puhul, kus sügavad kihid ja mitmetasandilised tähendused vajavad lahtiharutamist, ei saa toimuda puhast dekodeerimist – vastuvõtja peab teksti lahti mõtestama ekstrakodeerides. Vastuvõtja võtab kasutusele enda harjumuspärase koodi, et sõnumit tõlgendada. Tekstis põimuvad mitmesugused koodid, võimaldades lugejal, vaatajal või kuulajal teksti avada ja tõlgendada vastavalt oma isiklikele kogemustele ja arusaamadele.[11]
Intertekstuaalsus ja kooditeooria[muuda | muuda lähteteksti]
Kooditeooriat mõjutab tugevasti ka intertekstuaalsus. Intertekstuaalsus mõjutab üle- ja alakodeerimist, kuna lisab tekstidesse mitmeid täiendavaid kihte ja viiteid teistele tekstidele, loomaks seeläbi keerulisemaid ja sügavamaid tähendusi. Eco toob mõistena esile “intertekstuaalse entsüklopeedia”, mille järgi võimaldab praeguseks tekstidest küllastunud maailm ülejäänud või uudseid tekste interpreteerida ja neis orienteeruda, kuna on kehtestanud varem tuntud kontekstid või freimid, mida interpretatsiooniprotsessis arvesse võtta.[12] Intertekstuaalse entsüklopeedia hüpotees lubab aga igale tekstile hüpoteetiliselt lõpmatu hulga interpretatsioone.[13]
Intertekstuaalsus võib soodustada ülekodeerimist, eriti juhul, kui lugeja püüab leida sügavamat tähendust või seost tekstide vahel, mis ei pruugi alati eksisteerida. Lugeja võib näha rohkem seoseid ja alltekste, kui tegelikult on, tõlgendades teksti üle, et leida intertekstuaalseid vihjeid. Intertekstuaalsus võib põhjustada ka alakodeerimist, kui lugeja lihtsustab teksti mõistmist, jättes tähelepanuta või alahinnates teiste tekstidega seotud keerulisemaid tähendusi. Kui lugeja ei suuda tuvastada või ignoreerib intertekstuaalseid viiteid, võib tulemuseks olla liialt lihtsustatud tõlgendus, mis ei haaraks kõiki tekstis peituvaid tähendusi.[14]
Freimid kooditeoorias[muuda | muuda lähteteksti]
Freim (inglise keeles "frame") viitab konkreetse lugeja või tõlgendaja interpretatsioonile, mis kujuneb välja kultuuriliste klišeede, eelarvamuste või stereotüüpide alusel. See tähendab, et inimese teadvuses eksisteerib kindel raamistik või vorm, mille kaudu ta teatud nähtusi või sündmusi mõistab. Freimid on mentaalsed struktuurid või vaimsed raamid, mis suunavad inimese mõistmist teatud olukordadest või sõnumitest. Intertekstuaalne freim tähendab, et neid raame kujundatakse ja täiustatakse mitme teksti, kultuurinähtuse või sündmuse omavahelisel suhtlusel.[15]
Igal kultuurilisel nähtusel on oma freim või stsenaarium, mille kohaselt olukordi tajutakse või kirjeldatakse. Sellised kultuurilised freimid võivad olla näiteks peoõhtu, supermarketi külastus või Oidipuse kompleks.[7]
Freimid mõjutavad tugevalt meie tõlgendusi maailmast, sest need aitavad mõista keerulisi olukordi või kontseptsioone, kasutades juba olemasolevaid vaimseid mudeleid või klišeesid. Eco kasutab freimide kirjeldamiseks “tugeva ekstrakodeerimise” mõistet. Freimid võivad mõjuda tõlgendamisprotsessis ka piiravalt, kuna võivad põhjustada väärastunud arusaamu või eelarvamusi, mis ei pruugi alati vastata reaalsele olukorrale või nähtusele.[16]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eco, Umberto (1976). A Theory of Semiotics (inglise). Bloomington: Indiana University Press. Lk 129.
- ↑ Eco, Umberto (1976). A Theory of Semiotics (inglise). Bloomington: Indiana University Press. Lk 129–133, 136–137.
- ↑ Carravetta, Peter (1998). Silverman, Hugh, J (toim). Cultural Semiosis: Tracing the Signifier (ptk: The Reasons of the Code: Reading Eco's a Theory of Semiotics) (inglise). Routledge. Lk 36–38.
- ↑ Eco, Umberto (1976). A Theory of Semiotics (inglise). Bloomington: Indiana University Press. Lk 133–135.
- ↑ 5,0 5,1 Sarapik, Virve (2004). "Pilt, kunst ja tekst" (PDF). Kunstiteaduslikke uurimusi. 13 (1): 28.
- ↑ Eco, Umberto (1976). A Theory of Semiotics (inglise). Bloomington: Indiana University Press. Lk 135–136.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Salupere, Silvi. "Interpretatsioon". Silvi Salupere koduleht. Vaadatud 24. novembril 2023.
- ↑ Salupere, Silvi. "Sissejuhatus semiootikasse". slideserve.com. Vaadatud 24. novembril 2023.
- ↑ Kull, Kalevi (2018). Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9789949776207.
- ↑ Guillemette, Lucie; Cossette, Josiane. "Textual Cooperation". Theoretical Semiotics on the Web. Vaadatud 25. novembril 2023.
- ↑ García, Reyes (01.03.1980). "A Short Critique Of The Role Of The Sign In Umberto Eco's "A Theory Of Semiotics"". Auslegung: a Journal of Philosophy: 172.
- ↑ Pier, John. "Narrative Configurations". HAL Open Science. Lk 244–246. Vaadatud 25. novembril 2023.
- ↑ Pier, John. "Narrative Configurations". HAL Open Science. Lk 252–253. Vaadatud 25. novembril 2023.
- ↑ Pier, John. "Narrative Configurations". HAL Open Science. Lk 247–251. Vaadatud 25. novembril 2023.
- ↑ Pier, John. "Narrative Configurations". HAL Open Science. Lk 241–244. Vaadatud 25. novembril 2023.
- ↑ Eco, Umberto (1976). A Theory of Semiotics (inglise). Bloomington: Indiana University Press. Lk 137.