Donald Olding Hebb

Allikas: Vikipeedia

Donald Olding Hebb FRS[1] (22. juuli 190420. august 1985) oli Kanada psühholoog, kes oli mõjukas neuropsühholoogia alal. Ta püüdis mõista neuronite funktsiooni õppimisel. Ta tutvustas oma 1949. aasta töös "Käitumise organisatsioon" Hebbi õppimisteooriat.[2] Teda on kirjeldatud kui neuropsühholoogia ja neuronaalse võrgustiku isa.

Varane elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Donald Hebb sündis Chesteris Nova Scotias ja oli pere neljast lapsest vanim. Ta elas oma vanemate Arthur M. ja M. Clara (Olding) Hebb kodus kuni 16 aastaseks saamiseni.

Mõlemad ta vanemad olid arstid. Donaldi ema õpetas teda kodus kuni 8 aastaseks saamiseni. Algkoolis jättis Donald mitu klassi vahele. Ta paigutati 10 aastaselt 7. klassi. Küll aga jäi ta kordama 11. klassi oma mässumeelsuse tõttu ja austamatusest autoriteedi vastu. Kaks aastat hiljem ta siiski lõpetas kooli.

Donaldit varases elus psühholoogia ei paelunud, ta tahtis saada hoopis kirjanikuks. Ta astus Dalhousie Ülikooli, et saada romaanikirjutajaks. Pärast kooli oli ta mõnda aega õpetaja enda vanas koolis, siis sai temast farmer Albertas ja pärast seda rändas ta ringi ja töötas Quebeci laboris. Oma rännakute ajal puutus ta kokku Sigmund Freudi, William Jamesi ja John B. Watsoni töödega, mis panid teda kaaluma psühholoogia eriala.

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1928. aastal sai temast osalise koormusega psühholoogia magistrant McGilli Ülikoolis. Sama aegselt määrati ta Montreali probleemsete õpilaste kooli direktoriks. Ta töötas kahe kolleegiga ülikoolist, Kelloggi ja Clarkega, et kooli olukorda parandada.

1934. aasta algul oli Hebbi elu madalseisus. Ta naine suri autoõnnetuse tagajärjel Donaldi 29. sünnipäeval (22. juuli, 1933). Tema töö Montreali koolis läks halvasti, kuna tema innovaatilisust ei hinnatud. McGilli Ülikool keskendus haridusele ja intelligentsusele, kuid Hebb ei olnud enam huvitatud füsioloogilisest psühholoogiast ja oli sealsete eksperimentide metodoloogia osas kriitiline.

Ta otsustas lahkuda Montrealist ja kirjutas Robert Yerkesile Yales, kus talle pakuti doktroriõppe kohta. Kuid Babkin veenis Hebbi Karl Lashley juurde minema õppima.

1934. aasta juulis läks ta Chicago Ülikooli Lashley juurde õppima. Ta väitekirja pealkirjaks oli "Ruumilise orientatsiooni ja kohaõppimise probleem". Hebb koos 2 teise õpilasega järgnes 1935. aasta septembris Lashleyle Harvardi Ülikooli, kus ta pidi oma väitekirja muutma. Harvardis uuris ta varajase visuaalse deprivatsiooni mõjusid suuruse ja heleduse tajule rottidel. 1936. aastal sai ta Harvardis doktorikraadi.

Järgneval aastal töötas ta Lashley uurimisabilisena ja Edwin G. Boringu õpetamisabilisena sissejuhatava psühholoogia aines Radcliffe Ülikoolis. Tema Harvardi väitekiri avaldati ja ta lõpetas ka väitekirja, millega tegi algust Chicago ülikoolis. 1937 aastal abiellus Hebb oma teise naise, Elizabeth Nichols Donovaniga ja läks töötama Wilder Penfieldiga Montreali Neuroloogia Instituuti. Seal ta uuris ajuoperatsiooni ja -vigastuste mõjusid inimaju funktsioneerimisele. Ta nägi, et lapse aju funktsioneerimine võib taastuda osaliselt või täielikult kui sellest osa eemaldada, kuid samasugune kahjustus täiskasvanutel võib olla palju kahjulikum, isegi katastroofiline. Eelnevast tuletas ta välise stimulatsiooni juhtiva rolli täiskasvanute mõtlemisprotsessides. Ta näitas, et stimulatsiooni puudumine põhjustas alanenud funktsioneerimist ja vahel isegi hallutsinatsioone.

1937. aastal abiellus Hebb oma teise naise, Elizabeth Nichols Donovaniga ja läks töötama Wilder Penfieldiga Montreali Neuroloogia Instituuti. Seal ta uuris ajuoperatsiooni ja -vigastuste mõjusid inimaju funktsioneerimisele. Ta nägi, et lapse aju funktsioneerimine võib taastuda osaliselt või täielikult, kui sellest osa eemaldada, kuid samasugune kahjustus täiskasvanutel võib olla palju rohkem kahjustavam, isegi katastroofiline. Sellest ta tuletas välise stimulatsiooni juhtiva rolli täiskasvanute mõtlemisprotsessides. Ta näitas, et stimulatsiooni puudumine põhjustas alanenud funktsioneerimist ja vahel isegi hallutsinatsioone.

Ta suhtus kriitiliselt Stanford-Binet ja Wechsleri intelligentsustestide kasutamisse ajuoperatsiooni läbinud patsiendidel. Need testid loodi mõõtmaks üleüldist intelligentsust, kuid Hebb uskus, et testid tuleks koostada moel, mis võimaldab mõõta spetsiifilisemaid ajukirurgia mõjusid patsiendile. Koos N.W.Mortoniga lõi ta Täiskasvanute Arusaamise Testi ja Pildi Anomaalia Testi.

Kasutades Pildi Anomaalia Testi pakkus ta esimest korda välja, et parem temporaalsagar on seotud visuaalse äratundmisega. Lisaks näitas ta, et suurte frontaalsagara osade eemaldamisel oli väike mõju intelligentsusele. Donald hakkas oma uurimuste tulemuste tõttu usukuma, et frontaalsagaratel on instrumentaalne roll õppimisele vaid varases elus.

1939. aastal asus ta õpetama Queen´si Ülikoolis. Selleks, et testida oma teooriat frontaalsagarate rolli muutumisest elu jooksul kavandas ta koos Kenneth Williamsiga Hebbi-Williami labürindi rottidele. Seda meetodit on hiljem lõputult paljudes loomade intelligentsust mõõtvates uuringutes kasutatud. Hebb kasutas labürinti, et testida rottide intelligentsust, keda on erinevatel arenguastmetel pimestatud. Katsed näitasid, et varastel kogemustel on püsivad mõjud probleemilahenduse võimele täiskasvanud rottidel. Sellest sai üks peamisi arengupsühholoogia printsiipe.

1942. aastal läks ta tagasi Orange Parki, Floridasse, et töötada uuesti Karl Lashleyga. Seal ta uuris primaatide käitumist ja arendas välja emotsionaalseid teste šimpansitele. Katsed olid mõnevõrra ebaedukad, kuna šimpanside õpetamine osutus raskeks. Sealse töötamise jooksul kirjutas ta teose "Käitumise organisatsioon: neuropsühholoogiline teooria",[3] millest sai läbimurdeline raamat, mis seadis esikohale teooria, et ainus viis seletamaks käitumist on seda vaadata aju funktsioneerimise kaudu.

Hiljem naases ta McGilli ülikooli, kus temast sai psühholoogia professor ja osakonna juhataja. Seal ta taaskord töötas koos Penfieldiga, kus tema õpilasteks olid muuhulgas Mortimer Mishkin, Haldor Enger Rosvold ja Brenda Milner, kes jätkasid tema ja Penfieldi varasemaid töid inimajust.

Tema naine suri aastal 1962. 1966 abiellus Hebb oma kolmanda naisega, Margaret Doreen Wrightiga. Hebb jäi McGilli ülikooli kuni pensionini aastal 1972 ja töötas ka peale pensionit mõned aastad emeriitprofessorina.

Autasud ja preemiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hebb oli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) liige ja president aastal 1960. Ta võitis APA Distinguished Scientific Contribution auhinna aastal 1961.

Märtsis 1966 valiti ta Fellow of the Royal Society liikmeks.[4][5]

Tema auks on nimetatud Donald O. Hebb Autasu, mida jagatakse väljapaistvatele Kanada teadlastele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Milner, P. M.; Milner, B. (1996). "Donald Olding Hebb. 22 July 1904-20 August 1985". Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society 42: 192. doi:10.1098/rsbm.1996.0012.
  2. Hebb, D. O. (1949). The Organization of Behavior: A Neuropsychological Theory. New York: Wiley and Sons. ISBN 9780471367277.
  3. Hebb, D. O. (1949). The Organization of Behavior: A Neuropsychological Theory. New York: Wiley and Sons. ISBN 9780471367277.
  4. Milner, P. M.; Milner, B. (1996). "Donald Olding Hebb. 22 July 1904-20 August 1985". Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society 42: 192. doi:10.1098/rsbm.1996.0012.
  5. "Library and Archive Catalogue". Royal Society. Vaadatud 21. mai 2014.