Kõrglahutusega televisioon

Allikas: Vikipeedia
Lahutusvõimete võrdlus (suurendatult)
HDTV example - Fish 40x46 squares.svg Raster graphic fish 20x23squares sdtv-example.png
HDTV SDTV
Pildi teravus eri lahutusvõimete korral (paremaks võrdlemiseks vaata pilti täissuuruses)

Kõrglahutusega televisioon ehk peeneraldustelevisioon ehk HD-televisioon (HDTV, inglise k high-definition television) on digitaalse televisiooni süsteem, millel on suurem lahutusvõime kui tavalahutusega televisioonil (SDTV). Suurema lahutusega telepilt koosneb suuremast hulgast tihedalt üksteise kõrval olevatest pildipunktidest ehk pikslitest, mis kokkuvõttes tekitavad ekraanile teravama kujutise. Vaataja jaoks on selle tulemusena telepilt tavatelevisiooniga võrreldes selgem ja detailirohkem.

Kõrglahutusega pildil on võrreldes SDTV-ga kuni kaks korda rohkem piksleid nii rõht- kui ka püstsihis, seega näitab ta palju rohkem üksikasju kui analoogtelevisioon või tavaline DVD. HDTV saated edastatakse ainult laiformaadis, s.o kuvasuhtega 16:9.

Kui tavalise PAL-värvisüsteemile vastava SDTV-telepildi lahutusvõime on 720×576 pikslit, siis HDTV lahutusvõime võib olla

  • 1280×720 pikslit; selle laotussüsteemi tähis on 720p, mis tähendab, et kaadris on 720 rida, mis laotatakse järjest, rida-realt (p progressive);
  • 1920×1080 pikslit, laotussüsteemi tähis 1080i või 1080p:
    • 1080i korral koosneb kaader kahest poolkaadrist, milles pildisignaali laotatakse üle rea (i interlace);
    • 1080p korral kasutatakse täiskaadrilaotust, s.t laotatakse kaadrit moodustavad read järjest.

Praegusaegsed telerid on kõik HD-valmidusega: nende ekraanil 1080 rida ja reas 1920 pikslit. Telerid logoga Full HD (täis-HD) võimaldavad vaadata peale SD- ja HD-televisiooni eri süsteemide telepildi ka HD-videokaamera, HD DVD ja BD teravat pilti. Veel suurema pildipunktide arvuga on 4K ja 8K Ultrakõrglahutusega televisioon.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt nimetati kõrgekvaliteedilisteks 1930ndate lõpust pärit televisioonisüsteeme; kõrge kvaliteediga olid nad siiski ainult võrreldes varasemate süsteemidega, mis kasutasid mehaanilist pildilaotust.

Briti kõrglahutusega TV teenus alustas katsesaateid augustis 1936 ja regulaarse teenuse pakkumist novembris 1936, kasutades nii mehaanilist Baird 240 line ja elektroonilist Marconi-EMI 405 line (377i) süsteemi. 1938. aastal pakkus Prantsusmaa välja 441-realise süsteemi, mille variante kasutati ka mitmetes teistes riikides. 1941. aastal tuli USA välja oma NTSC-süsteemiga. 1949. aastal esitles Prantsusmaa veel suurema lahutusega standardit 768i. See süsteem oleks võrdlemisi kõrgekvaliteediline isegi tänapäevase tavatelevisiooni kõrval, kuid tegemist oli must-valge pildiga. Kõik need süsteemid kasutasid kujutisesignaali järjestikust, rida-realt laotust ja 4:3 kuvasuhet, välja arvatud 405-realine süsteem, mis algul kasutas 5:4 ning hiljem 4:3 kuvasuhet. 405-realine süsteem rakendas ülerealaotust, mis oli sellel ajal üsna revolutsiooniline idee; nii saadi üle pildi vilkumise probleemist, mis oli omane 25 Hz kaadrisagedusega 240-realisele süsteemile.

1949 aastal alustas Prantsusmaa 819-realisi ülekandeid (768i). Neid must-valgeid saateid edastati ainult Prantsuse esimesel televisiooni kanalil 1985. aastani.

1958. aastal arendas Nõukogude Liit välja militaarseks otstarbeks suure lahutusvõimega televisioonisüsteemi Transformator, mis oli võimeline tekitama 1125-realist pilti. See oli teadusprojekt, mida tegelikult ellu ei rakendatud.

HDTV saateid tänapäevases mõistes alustati 1990. aastate algul kõigepealt Jaapanis, seejärel ka USAs, kus enamik telesaatjaid oli juba 2006. aastaks HDTV-le üle läinud. Euroopa tolleaegsed pingutused pooldigitaalsete projektidega D2 MAC ja HD-MAC (1250 rida, 50 Hz) lõppesid edutult. Esimene Euroopa digitaalne HDTV saatja HD1 alustas tööd 2004. a Belgias, edastades saateid kodeeritult Astra satelliidi vahendusel.

Eestis algasid kõrglahutusega televisiooni katsesaated Tallinna ja Valgjärve saatjatest 2007. aastal. Pekingi olümpiamängude ajal oli võimalik kõrglahutusega ülekandeid näha kanalil "ETV 2 HD test". 2009. a mais näidati kõrglahutusega (1920×1080) ülekannet Eurovisiooni lauluvõistluse poolfinaalidest ja finaalist.

Kõrglahutusega kuvavorminguid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videovorming Loomulik lahutus Piksleid (px) kaadris Formaat Kirjeldus
Üldarv Mpx pildil pikslil
720p
1280×720
1024×768 786 432 0,8 16:9 4:3 Tüüpiline PC lahutusvõime (XGA)
1280×720
921 600 0,9 16:9 1:1 Standardne HDTV lahutus ja tüüpiline PC lahutus (WXGA), sageli kasutatakse videoprojektoritel; kasutatud ka 750-realise pildi puhul (standardid SMPTE 296M, ATSC A/53, ITU-R BT.1543).
1366×768
WXGA
1 049 088 1,0 683:384
(ca 16:9)
ca 1:1 Tüüpiline PC lahutus (WXGA); kasutatud ka paljude HD ready telerite LCD-kuvarite puhul.
1080p/1080i
1920×1080
1920×1080
2 073 600 2,1 16:9 1:1 Standardne HDTV lahutus, mida kasutavad Full HD TV kuvarid, on ka tüüpiline PC lahutus (madalam kui WUXGA); kasutatud ka 1125-realise pildi puhul (standardid SMPTE 274M, ATSC A/53, ITU-R BT.709).
720p
1780×956
1780×956 876 096 0,9 16:9 1:1 Kasutatud 750-realise pildi puhul, kompenseerib plokkmoonutust (standard SMPTE 296M).
1080p
1920×1080
1888×1062 2 001 280 2,0 16:9 1:1 Kasutatud 1125-realise pildi puhul, kompenseerib plokkmoonutust (standard SMPTE 274M).
1080i
1920×1080
1440×1080
HDCAM/HDV
1 555 200 1,6 16:9 4:3 Kasutatud anamorfkujutisega 1125-realise pildi puhul Sony HDCAM ja HDV vormingutes ja määratletud SMPTE D11 standardis.

Kõrglahutusega televisiooni kanaleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näiteid HD-kvaliteedis edastavatest programmidest:

  • Eurosport
  • Discovery Channel
  • National Geographic Channel
  • BBC
  • Colors TV
  • Star Plus
  • Zee TV
  • SET Max
  • STAR Sports
  • Zee Cinema
  • ESPN

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]