Bretton Woodsi konverents
Bretton Woodsi konverents toimus 1.–23. juulil 1944 ÜRO egiidi all Ameerika Ühendriikides New Hampshire'i osariigis Bretton Woodsi kuurordis. Sellel arutati rahvusvahelise valuuta- ja finantssüsteemi edasist korraldamist. Osalesid 44 riigi esindajad.
Teise maailmasõja alguseks oli selge, et 1930. aastate alguses suure depressiooni ajal paika pandud valuutamehhanism ja finantssuhtlemise mudel ei toimi. Oli vaja konstruktiivseid muudatusi. Ameerika Ühendriikide rahandusministri Henry Morgenthau vanemnõunik Harry Dexter White ning Suurbritannia majandusteadlane John Maynard Keynes olid juba sõjaaastatel omavahelistel kohtumistel asja arutanud ning saanud valmis konkreetsed ettepanekud. Neid koguneti arutama Bretton Woodsi konverentsile.
Seal määrati kindlaks Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga (International Bank for Reconstruction and Development, IBRD) ja Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund, IMF) asutamise alused ja lepiti kokku senise kullastandardil funktsioneerinud süsteemi asendamises. Tegemist oli rahvusvahelise finantssüsteemi edasise toimimise jaoks pöördelise sündmusega. Loodi valuutade vahetuskursside järelevalvesüsteem, kavandati meetmed likviidsuse säilitamiseks ja maksebilansside tasakaalus hoidmiseks. Süsteemi käivitamise eeldus oli sellise rahasüsteemi loomine, milles USA dollari konverteeritavuse aluseks oleks kuld ning teiste valuutade pariteedid määrataks dollari kaudu.
Bretton Woodsi põhiprintsiibid:
- Rangelt fikseeritud kulla hind – 35 USA dollarit untsi (31,1 grammi puhast kulda) eest;
- Valuutade rangelt kindlaks määratud kursid dollari suhtes.
- Riikide keskpankade kohustus tagada rahvusliku valuuta kursi stabiilsus dollari suhtes, lubades kõikumist vaid ±1% ulatuses.
- Rahvuslike valuutade kursse dollari suhtes võib muuta vaid devalveerimise ja revalveerimise teel.
- IBRD ja IMF annavad rahvuslikele keskpankadele välisvaluutas krediiti maksebilansi defitsiidi katmiseks ja ebastabiilsete valuutade kursi tasakaalustamiseks.
- IBRD ja IMF kontrollivad liikmesriikide valuutasüsteemide toimimist ning tagavad rahvusvahelise valuutaalase koostöö.
Keynesi idee võtta kasutusele üldine valuuta nimega unitas lükati tagasi. Osaliselt realiseeriti see idee aastaid hiljem, kui Euroopa Liidus võeti kasutusele euro, millest on kujunenud USA dollari kõrval teine rahvusvahelise tähtsusega valuuta.
Konverentsil pakuti välja ka rahvusvahelise kaubanduse arendamise süsteem, kuid seda ideed algsel kujul ei realiseeritud. Selle asemel jõustus 1948. aastal Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT), mis 1995. aastal reorganiseeriti Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (World Trade Organization, WTO).
17. märtsil 1968 algas rahvusvaheline valuuta- ja finantskriis, mille tulemuseks oli kahese kullaturu tekkimine. Kulla hind eraturgudel kujunes vabalt, vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. Keskpankades aga kehtis edasi rangelt fikseeritud hinnaga turg. See pani riikide keskpangad raskesse olukorda. Probleemi lahendamiseks tühistas Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon 15. augustil 1971 USA kullastandardi. USA dollar devalveeriti kulla suhtes 7,89% ulatuses. See tähendas Bretton Woodsi finants- ja valuutasüsteemi toimimise lõppu. 13. veebruaril 1973 devalveeriti dollarit kulla suhtes veel 42,2% võrra. Rahvusvaheline valuuta- ja finantssüsteem oli kontrolli alt väljas. 16. märtsil 1973. aastal toimus Jamaical Kingstonis rahvusvaheline finantskonverents kus otsustati allutada valuutade kursid turuseadustele. Valuutade kursse enam rangelt ei fikseeritud. Määrati 3-aastane üleminekuperiood, mille jooksul riigid võisid katsetada erinevaid valuutasüsteemi mudeleid. 8. jaanuaril 1978 kogunesid IMF-i liikmesriikide rahandusministrid taas Kingstonisse ja sõlmisid uue lepingu rahvusvahelise valuuta- ja finantssüsteemi toimimiseks. Selle nurgakiviks sai valuutade vaba konverteeritavuse mudel, mis kehtib tänaseni.