Arthur Rimbaud

Allikas: Vikipeedia
Arthur Rimbaud

Arthur Rimbaud [art'üür rämb'oo] (20. oktoober 1854 Charleville10. november 1891 Marseille) oli Prantsuse luuletaja.

Arthur Rimbaud sündis vaesuses Prantsusmaal Charleville'is. Isa oli sageli kodunt ära. Emal olid ranged põhimõtted. Selles provintsilinnakeses oli Rimbaud'l igav. Ta oli rahutu, kuid andekas õpilane. 13- või 14-aastasena oli ta saanud kirjanduse ja kirjandusloomingu alal palju auhindu. Ta kirjutas virtuooslikke ladinakeelseid luuletusi.

1870 tutvus ta Georges Izambard'iga, kes õpetas lütseumi retoorikaklassis ning kellest sai noore luuletaja mentor ja isa asendaja. Sellest ajast pärinevad Rimbaud' esimesed värsid: les Étrennes des Orphelins, Soleil et Chair ja Ophélie. Ta oli parnaslaste mõju all. Kirjas selle liikumise esindajale Théodore de Banville'ile kinnitas ta, et tahab saada parnaslsaseks või mitte kellekski.

1870 jooksis Rimbaud kodunt ära ning jõudis välja Pariisi. Seal hakkas ta kirjutama osalt Charles Baudelaire'ist inspireeritud luulet.

Elades väga sügavalt läbi Pariisi Kommuuni tragöödiat, tahtis noorukist poeet minna Pariisi. Ägedas luuletuses "L'orgie parisienne ou Paris se repeuple" süüdistas ta võitjaid alatuses. Pärast Prantsusmaa kaotust Prantsuse-Preisi sõjas 1871. aastal muutus tema luule veel radikaalsemaks ja üha sarkastilisemaks: näiteks "Vénus Anadyomène". Tema luulelaad muutus. Rimbaud hakkas parnaslaste luulet põlgama ning kuulsas kirjas Paul Demenyle ehk „Nägija kirjas kinnitas ta, et hülgab „subjektiivse luule“.

Samas kirjas rääkis ta ka enda püüdlustest: ta tahtis saada „nägijaks“, et saavutada „kõikide meelte pikaajalist, tohutut ja kaalutletut korratust“ (long, immense et raisonné dérèglement de tous les sens).

Üliandekas õpilane Rimbaud ei tahtnud enam lütseumi tagasi minna. Ta põgenes ja jõi absinti.

Rimbaud tutvus 1871 luuletaja Paul Verlaine'iga, saatis talle mõned oma luuletused ning asus elama tema majja. Neil kujunes tormiline suhe. Verlaine jättis oma naise maha ja nad asusid elama Londonisse. 1873 jättis Verlaine Rimbaud' järsult maha, tahtes naasta oma naise juurde ning otsustades endale kuuli pähe lasta, kui naine teda tagasi ei võta. Ta asus elama ühte Brüsseli hotelli. Rimbaud läks talle järele, olles veendunud, et Verlaine'il ei jätku julgust oma elule lõppu teha. Kui Rimbaud tahtis Verlaine'i maha jätta, tulistas ta joobnuna oma armastatut kaks korda, haavates teda kergelt randmesse. Verlaine vangistati 18 kuuks Monsi.

Rimbaud läks perekonna mõisa Roche'is (Ardennes'i departemang), kus ta kirjutas Hooaja põrgus (Une Saison en Enfer), mida peetakse üheks esimeseks vabavärsis teoseks. Hooaeg põrgus on Rimbaud’ matkade viirastuslik biograafia. Kaootilises tekstis kõneleb hulk sisehääli. Rimbaud karjub välja oma kannatust ja intiimset kogemust. Ta on mõistnud, et ei saa „varastada tuld“ üksnes enda jaoks. Et lüüasaamine ei oleks lõplik, on tarvis „innukat kannatlikkust“ (ardente patience). Ent tahe unustada põrgut tähendab inimsuse reetmist. Linna julmas üksinduses luuletaja väsib.

Varsti pärast seda loobus ta kirjutamisest ning rändas läbi Euroopa, kuni sai lõpuks relvade salakaubavedajaks ja orjakaupmeheks Aafrikas. 1880 sai Rimbaud'st kaubakontori agent Abessiinias. Ta kauples elevandiluu ja kohviga, hiljem relvadega. Arvatakse, et Rimbaud nakatus Aafrikas süüfilissse. 1891 tekkis tal jalakasvaja ning ta naasis Euroopasse. Jalg amputeeriti. Ta suri Marseille's 10. novembril 1891 luuvähki.

Tema elust Pariisis on tehtud mängufilm "Total Eclipse" ("Täielik päikesevarjutus"; 1995) Leonardo DiCaprioga peaosas.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]