Parnassi liikumine

Parnassi liikumine (mouvement Parnassien) ehk Parnass (Le Parnasse) oli luuleliikumine, mis tekkis 19. sajandi teisel poolel Prantsusmaal.

Parnassi eesmärk oli luule väärtuse tõstmine vaoshoituse, ebaisikulisuse ning luuletajate poliitikast ja ühiskonnast võõrandamise kaudu. Parnass tekkis reaktsioonina Alphonse de Lamartine'i ja Alfred de Musset' luulet jäljendava hilisromantismi liigsele lüürilisusele ning sentimentaalsusele ning ülevoolava tundelisuse tähtsustamisele vormitäiuse asemel.

Parnassi liikmete jaoks ei olnud kunsti eesmärk olla otstarbekas, kasulik ega vooruslik, vaid selle ainus mõte oli ilu. Järgiti Théophile Gautier' põhimõtet "kunst kunsti pärast". Parnass tõstis taas au sisse kunstniku vaevalise ja filigraanse töö, kasutades luule "materjali vastupanu" kujutamiseks skulptuuri metafoori.

Nime sünnilugu

Parnass on nime saanud Parnassose mäe järgi Kreekas. Vanakreeka mütoloogias oli Parnassos luuletajate pühapaik, mis oli pühitsetud Apollonile ja üheksale muusale. Parnassos muutus aegamööda luuletajate ja hiljem luule sümboliks.

Pärast 1863. aastat valmistuti välja andma liikumise esimest luulekogu, mis pidi kokku pandama Luis-Xavier de Ricardi ajakirjas L'Art ilmunud tekstidest. Kogule pakutud pealkirjade seas oli "Les Impassibles", mis oleks olnud nime ülevõtmine esteetilistelt vastastelt, kuid seda ei peetud kuigi otstarbekaks. Les Poètes français ("Prantsuse luuletajad") oleks võinud sobida, ent üks hiljuti ilmunud antoloogia juba kandis seda nime. Varasemate analoogsete kogumike nimed olid näiteks "Les Parnasses", "Les Cabinets de muses", "Les Étrennes de l'Hélicon". Keegi, võib-olla Leconte de Lisle, pakkus pealkirjaks "La Double Cime". Kaaluti ka pealkirju "Les Formistes", "Les Fantaisistes" ja "Les Stylistes". Lepelletier' järgi kuulub lõpliku pealkirja väljamõtlemise au tõenäoliselt Charles Marty-Laveaux'le. Pealkirja autorsusele pretendeeris ka Catulle Mendès, kes olevat võtnud eeskujuks Théophile de Viau kogu pealkirja "Le Parnasse satirique" ja mõned teised sarnase pealkirjaga kogud. Toimetaja Alphonse Lemerre avaldas luulekogu 1866. aastal pealkirjaga "Le Parnasse contemporain"' ("Kaasaegne Parnass").

Ajalugu

Mõnda aega oli eksisteerinud mitmeid luuleajakirju, sealhulgas Catulle Mendèsi Revue Fantaisiste ja Louis-Xavier de Ricardi L'Art.

Parnassi liikumine sündis 1866. aastal, kui ilmus Alphonse Lemerre'i koostatud 18 brošüürist koosnev kogumik "Le Parnasse contemporain", mis koondas umbes neljakümne autori luuletusi. Avaldati ka samanimeline koondköide, mis moodustas antoloogia. Veel kaks samanimelist kogumikku avaldati 1871 ja 1876. Paljude autorite luuletusi avaldati kõigis kolmes. Mõned olid alguses kaasas, kuid hiljem lahkusid: nende hulgas olid Arthur Rimbaud, Paul Verlaine, Stéphane Mallarmé ja Charles Baudelaire. Viimane väljaanne 1876. aastal märgistas Parnassi liikumise lõppu, kuid Parnassi vaim jäi mitme autori loomingus elama. Kuigi Parnassi liikumine sai alguse alles 1866. aastal, olid mõned autorid viljelnud parnaslike joontega luulet juba kolmkümmend aastat enne seda. Théophile Gautier oli avaldanud romaani "Mademoiselle de Maupin" eessõnas "kunst kunsti pärast" manifesti 1835 ning näidanud 1857 ilmunud kogus "Émaux et Camées", kuidas luule peaks välja nägema.

Parnassi esteetika

Umbisikulisus ja hoidumine lüürilisusest

Parnassi autorid soosisid autori distantsi ja objektiivsust teksti suhtes, vastandudes romantiliste autorite ülevoolavale lüürilisele väljendusele ning enese rõhutamisele tekstis. Umbisikulisus ja lüürilisusest hoidumine on omavahel seotud, sest umbisikulisus avaldub esimese isiku kasutamisest hoidumises, see aga ei võimalda väljendada isiklikke tundeid. Subjektiivsuse asemele tuli objektiivsus. Luule võis vahel olla eepiline ning väärtustada müüte ja legende, ent sel juhul sobisid ülevoolavad väljendid legendi olulisuse rõhutamiseks, autor ei väljendanud oma isiklikke hinnanguid.

Kunst kunsti pärast

Vastandina romantismile, mis käsitles sotsiaalseid ja poliitilisi teemasid, ei huvitunud Parnassi luuletajad muust kui ilust. Théophile Gautier ütleb oma romaani "Mademoiselle de Maupin" eessõnas: "Ei ole midagi tõeliselt ilusat peale selle, mis ei teeni mingit eesmärki. Kõik, mis on kasulik, on inetu." Parnaslased ei tegelnud luules poliitika ega sotsiaalsete teemadega. Nad tähtsustasid erudeeritust ning iluni jõudmiseks vajalike tehnikate valdamist. Taotleti vormi täiust ja rangust nii värsimõõdus kui ka sõnavaras. Värsivormidest kasutati kõige rohkem sonetti ja aleksandriini.

Töökultus

Parnassile oli iseloomulik töökultus. Luuletajaid võrreldi skulptorite või maaharijatega, kes kannatliku tööga toovad raskesti töödeldavast materjalist välja ilu. Luuletajate puhul on selleks materjaliks keel. Luuletaja peab oma tööd palju kordi kannatlikult lihvima, et jõuda täiuseni. Luuletamisel ei ole määrav mitte inspiratsioon nagu romantikutel, vaid töö ja vaev. Théophile Gautier kirjutab teoses "L'Art" ("Kunst"): "Sculpte, lime, cisèle" ('Vormi, lihvi, peitelda'), nagu jutt oleks skulptori tööst.

Parnaslased

Parnassi kogumikes avaldati 99 luuletaja teoseid.

Kõige kuulsamad parnaslased olid Leconte de Lisle, keda peetakse liikumise juhtkujuks, Catulle Mendès, Sully Prudhomme, José-Maria de Heredia, François Coppée, Léon Dierx, Louis Ménard.

Théodore de Banville ja Théophile Gautier olid parnaslaste "eelkäijad", kelle looming ilmus ka Parnassi väljaannetes.

Paul Bourget, Anatole France ja Villiers de l'Isle-Adam on tuntud eelkõige romaanikirjanikena.

Liikumisega käisid kaasas ka suured luuletajad, "neetud poeedid" Charles Baudelaire, Paul Verlaine ja Stéphane Mallarmé, kelle looming ei mahtunud parnaslaste eetika raamidesse.

Parnassi luule mõjutas Arthur Rimbaud'd, Francis Jammesi ja Paul-Jean Toulet'd.

Parnaslased võib jagada neljaks rühmaks:

• Uusromantikud: nende loomingus oli kõige rohkem romantilisi jooni, kuigi neid oli ka teistel. Tähtsamad nende seas olid unenäoline luuletaja ning romaanikirjanik Villiers de L'Isle-Adam, luuletaja, romaanikirjanik ja näitekirjanik Catulle Mendés, Léon Dierx ja Stéphane Mallarmé.
• Intimistid: ka nende loomingus oli omajagu romantilisust, nad kirjutasid riimitud proosat, luulendades lihvitud pisipilte. Nende seas olid François Coppée, Albert Mérat, Léon Valade, André Lemoyne ja Eugène Manuel.
• Ajaloolased: Emmanuel des Essarts, Louis-Xavier de Ricard, André de Guerne, Leconte de Lisle, José-Maria de Heredia jt.
• Filosoofid: Henri Cazalis, Louis Ménard, Sully Prudhomme.

Kirjandus

• Emmanuel des Essarts. L'École parnassienne — Son histoire et sa doctrine. – Revue politique et littéraire — Revue bleue, 1. juuli 1902, lk 16. Veebiversioon
• Catulle Mendès. La Légende du Parnasse contemporain, 1884. Vikitekstides
• Louis-Xavier de Ricard. Petits mémoires d'un Parnassien; Adolphe Racot. Les Parnassiens. M. Pakenhami sissejuhatuse ja kommentaaridega, 1967.
• Maurice Souriau. Histoire du Parnasse, 1929
• André Thérive. Le Parnasse, 1929
• A. Lagarde, L. Michard. Les Grands auteurs français, 1966
• Luc Decaunes. La Poésie parnassienne, Anthologie, 1977
• V. Anglard. Les grands mouvements de la littérature française, 1992
• A. Benoit-Dusausoy, G. Ontaine. Lettres européennes, histoire de la littérature, 1992
• T. Bayle. Panorama littéraire, Magazine Littéraire no 348, 1996
• Yann Mortelette. Histoire du Parnasse, 2005
• Yann Mortelette. Parnasse Mémoire critique, 2006
• N. Casalaspro. La littérature française : les grands auteurs du Moyen Âge à nos jours, 2007
• Christophe Carrère. Leconte de Lisle ou la passion du beau, 2009
• J.-B. Barionan. Catulle Mendès, rapporteur du parnasse. – Magazine Littéraire nr 482, 2009
• Michel Pierre. La Poésie parnassienne

Välislingid

• Le Parnasse
• Courants littéraires : Le Parnasse
• J. I. Ayoub. Le Parnasse
• F. Gadeyne. Le Parnasse
• Le Parnasse
• J. E. Gadenne. Les principaux mouvements littéraires
• Charles Marie René Leconte de Lisle