Apollo 13

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kosmoseaparaadist; filmi kohta vaata artiklit Apollo 13 (film)

Apollo 13-insignia.png
Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise
Astronautide valmistatud õhufilter
Vigastatud hooldusmoodul
Maandumine
Meeskonna vastuvõtt sõjalaeval Iwo Jima

Apollo 13 oli kosmoselaev, mis pidi sooritama Apollo programmi kolmanda Kuu pinnal maanduva lennu.

Lend startis 11. aprillil 1970. Kaks päeva hiljem toimus kosmoselaeva pardal plahvatus, mille põhjustas vigane hapnikumahuti. Laeva hooldusmoodul sai tõsiselt kannatada ning meeskonna varustamine elektrienergiaga praktiliselt katkes. Meeskond kasutas kosmoses elamiseks kuumoodulit ning tegi Houstoni juhtimiskeskusest saabuvate juhtnööride abil mitmesuguseid leidlikke parandusi.

Meeskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Apollo 13 meeskonda kuulusid komandör Jim Lovell, juhtimismooduli Odyssey piloot Jack Swigert ja kuumooduli Aquarius piloot Fred Haise. Jim Lovell oli veteran, kellel selja taga juba kolm kosmoselendu ning rohkem tunde kosmoses (572) kui ühelgi teisel astronaudil. Apollo 8 lennul oli ta Kuu tagumise külje juba ära näinud. Teiste meeste jaoks oli see esimene lend. Fred Haise oli tuntud kui tehnikaspetsialist, kes teadis iga pisiasja kuumooduli iga detaili kohta. Jack Swigert sattus aga meeskonda alles viimasel hetkel varumehena, sest esialgu juhtimismooduli piloodiks saama pidanud Ken Mattinglyl kahtlustati punetisi.

Lovell valis juhtimismooduli nime Odyssey nii Homerose kui ka Arthur C. Clarke'i teose järgi ning alles oma odüsseialt tagasi olles tabas ta nime tähenduse irooniat.

Plahvatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lend startis Kennedy Kosmosekeskusest 11. aprillil 1970 kell 19.13. Kaks päeva sujus vahejuhtumiteta, kuid siis võtsid sündmused ootamatu pöörde.

Nii elektrienergia kui ka joogi- ja seadmete jahutusvee saamiseks kasutati kosmoselaevas kolme keemilist kütuseelementi. Kütuseks olid −185 kraadini jahutatud vedel hapnik ja vesinik, mida hoiti isoleeritud sfäärilistes mahutites hooldusmoodulis. Lennu käigus ja temperatuuri muutudes hakkas vedelik aurustuma. Kui stardist oli kulunud kaks päeva, oli mahutites moodustunud vedeliku ja gaasi segu, mida tuli regulaarselt segada, et mahuti täituvuse andur õige lugemi saaks. Mahuti rõhu suurendamiseks oli sellesse paigaldatud ka kütteelement, millega segu vajadusel soojendati.

Astronaudid olid asumas oma korralisele uinakule, kuid enne seda otsustati mahutite sisu ära segada. Et eelmise uinaku ajal oli vesinikusurve anduri valehäire astronaudid üles äratanud, lülitati alarm seekord välja. Jack Swigert lülitas segisti tööle. Mitte keegi aga ei osanud aimata, et ühes hapnikumahutis oli saatuslik defekt. Nimelt puudus isolatsioon juhtmete ja mahuti sisu vahel. Kui mõnda aega tagasi oli selgunud, et hapnikumahuti elektrisüsteem peab vastu pidama stardiplatvormil kasutatavale pingele, mis oli kõrgem kui juhtimismoodulis kasutatav, vahetati enamik komponente ümber, kuid termostaat unustati vahetamata. Kui testimise käigus oli vaja mahuti tühjendamiseks hapnik aurustada, pandi kütteelement tööle, termostaat põles läbi, ega lülitanud enam kütet välja. Üle 400 kraadi tõusnud temperatuur sulatas aga teflonkatte, mis mahuti sisu elektrijuhtmetest isoleeris. Nüüd vajati katastroofiks üksnes sädet, mis tekkis segamisel. Rõhk mahutis hakkas kiirelt tõusma, kuid sellest teatama pidanud alarm oli välja lülitatud. Peagi kuulsid astronaudid plahvatust. Juhtpaneelil süttisid punased tuled, üks kahest elektrivarustuse kanalist oli täielikult katkenud ning üks kolmest kütteelemendist rivist väljas. Meeskonna jaoks tähendas see tol hetkel eelkõige Kuule minemise unistuse purunemist, sest reeglite järgi ei tohtinud seda teha ainult kahe elemendiga. Ka teine element lõpetas peagi oma töö.

Juhtimiskeskuses ei saadud aru, milles asi. Näiliselt omavahel seostamatuid vigu oli liiga palju. Alguses oletati, et instrumendid saadavad mingil põhjusel valesid näite. Peagi selgus, et olukord on väga tõsine. Kõik vähegi võimalikud stsenaariumid olid korduvalt simulaatoris läbi mängitud, kuid kunagi ei oldud katsetatud paljusid erinevaid, ebatõenäolisi ja samaaegseid talitlushäireid. Kui aga astronaudid äkki teatasid aknast mööda hõljuvast gaasipilvest, tundus kõik selge. Selge oli ka see, et hapniku lõppemine ja elektrivarustuse täielik katkemine oli ainult aja küsimus. Nüüd kaotas Kuule minek oma tähtsuse, sest astronautide elud olid ohus.

Tagasitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juhtimismooduli elektrivarustus oli täielikult katkemas. Lisaks kuulus juhtimismooduli varustusse küll kolm akut, kuid need olid mõeldud Maa atmosfääri sisenemiseks. Otsustati, et meeskond lülitab juhtimismooduli toite täielikult välja ja kolib kuumoodulisse ümber. Ka kuumoodulis jäeti tööle vaid eluks hädavajalikud süsteemid. Arvutused näitasid, et energiavarudest piisas, et turvaliselt Maale tagasi jõuda.

Vigane Apollo oli Maast umbes 320 000 ja Kuust umbes 72 000 kilomeetri kaugusel, Kuu gravitatsioonijõud hakkas parajasti Maa oma ületama. Tagasipöördumiseks oli kaks võimalust – kohe ümber pöörata või teha ring Kuu orbiidil, kasutades Kuu gravitatsioonijõudu "hoo andmiseks". Otsustati viimase variandi kasuks. Selleks oli vaja aga trajektoori muuta. Tavaolukorras kasutati kursi muutmiseks hooldusmooduli rakettmootoreid, kuid need olid tõenäoliselt viga saanud. Seega tuli kasutada kuumooduli laskumismootorit. Pärast Kuu tagant möödumist kasutati seda veel kord kiirendamiseks. Nüüd vajati veel vaid väikest kursimuutust enne Maa atmosfääri sisenemist, et kindlustada õige sisenemisnurk.

Kuumooduli varustus oli mõeldud kahele inimesele kaheks päevaks. Nüüd aga pidid selles vastu pidama kolm meest umbes neli päeva. Toidu-, vee- ega hapnikupuudust ei olnud, kuid probleemiks oli väljahingatava süsihappegaasi kontsentratsioon ümbritsevas õhus. Õhu puhastamiseks olid kuumoodulis ümara ristlõikega liitiumhüdroksiidfiltrid. Ka juhtimismoodulis olid sama otstarbega filtrid, kuid need olid ristkülikukujulise ristlõikega ega sobinud süsteemiga kokku. Houstonist saadud juhiste abil ehitasid astronaudid need filtrid käepäraseid vahendeid kasutades ümber.

Probleemiks oli ka temperatuur, mis langes kosmoselaeva sisemuses nii madalale, et mehed ei saanud enam korralikult magada, lõpuks näitas termomeeter ainult paari plusskraadi. Õhu niiskusesisaldus oli nii suur, et instrumendid olid kaetud kondensvee tilkadega ning astronaudid kartsid võimalikku lühist mooduli käivitamisel. Kohe, kui selgus, et energiavaru on piisav, otsustati juhtimismoodul uuesti käivitada. Kõigile kartustele vaatamata sujus käivitamine edukalt.

Veidi enne atmosfääri sisenemise protseduuri alustamist ühendati kõigepealt lahti hooldusmoodul. Alles nüüd nägid astronaudid, kui suured olid selle vigastused. Nad tegid sellest fotosid, mis aitasid hiljem plahvatuse põhjuseid uurida. Kui viimane kursikorrektsioon oli tehtud, lasti sentimentaalsete tunnete saatel minna ka kuumoodulil.

Pärast hooldusmooduli ulatuslike purustuste nägemist tekkisid kahtlused selle suhtes, ega atmosfääriga kokkupuutel tekkivat kuumust leevendav kuumuskilp plahvatuses viga ei saanud. Õnneks sujus atmosfääri sisenemine edukalt, ka langevarjud avanesid probleemideta, ning 17. aprillil kell 18.07.41 kukkus kosmoselaev Ameerika Samoa lähedal Vaiksesse ookeani, kus päästelaev Iwo Jima juba ootas.

Sellelt lennult pärineb ka hästi tuntud ja hiljem laiemassegi kasutusse läinud lause "Houston, we've had a problem"[1]. Apollo 13 lend sai tagantjärele nimeks "õnnestunud läbikukkumine".

Keegi kolmest Apollo 13 astronaudist enam rohkem kosmosesse ei läinud. Eelmise kahe Apollo meeskondadele oli antud lubadus, et lennu katkemisel pääsevad nad järgmise lennuga uuele katsele. Apollo 13 astronautidele aga kahjuks enam seda ei lubatud. Jim Lovell oli juba varem otsustanud, et see jääb tema viimaseks kosmoselennuks.

Nali pukseerimiskuludega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast lendu esitas kuumooduli tootja Grumman juhtimismooduli tootjale North American Rockwell 312 421,24-dollarise arve juhtimismooduli pukseerimise eest. Arve saaja sai naljast aru ja keeldus maksmisest, põhjendades seda asjaoluga, et eelmise kahe lennu puhul oli nende juhtimismoodul kuumoodulit tasuta pukseerinud.

Raamat ja film[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jim Lovell kirjutas koos Jeffrey Klugeriga lennu sündmuste põhjal raamatu "Apollo 13". Selle järgi tehti samanimeline film, kus Lovelli rollis on Tom Hanks. Ka Jim Lovell ise ilmub korraks ekraanile, mängides laeva Iwo Jima kaptenit.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]