Elektriisolatsioon
Elektriisolatsioon on tõke, mis hoiab ära elektrilise kokkupuute (galvaanilise ühenduse) seadme osade vahel, samuti võimaluse puutuda elektriseadme pingestatud ja voolu juhtivate osade vastu. Niisuguse tõkkena kasutatakse tahkeid, vedelaid ja gaasilisi elektriisolatsiooni materjale ehk elektriisoleermaterjale:[1]
- tahketest materjalidest on levinuimad mitmesugused plastid (polüeteen (polüetüleen), polüvinüülkloriid (PVC), polükarbonaat jt), sest neile saab anda soovitud elektrilisi ja mehaanilisi omadusi; laialt on kasutusel ka portselan ja klaas (eriti õhuliinides), epoksüvaigud, polüuretaanvaigud jt;
- vedelad isoleermaterjalid on põhiliselt mitut liiki õlid (trafoõli) ja räniorgaanilised vedelikud;
- kõige tavalisem gaasiline isoleeraine on õhk.
Tunnussuurused[muuda | muuda lähteteksti]
Elektriisoleermaterjale iseloomustavad elektrilised, mehaanilised ja füüsikalis-keemilised omadused ning parameetrid, näiteks
- elektrilised – läbilöögitugevus, eritakistus, dielektriline läbitavus, dielektrikuskadu;
- mehaanilised – kõvadus, tugevus, töödeldavus;
- füüsikalis-keemilised – temperatuuritaluvus, niiskuskindlus, keemiline püsivus.
Elektriisoleermaterjalide kõige tähtsam tunnussuurus on kestvalt lubatav töötemperatuur, mis iseloomustab isoleermaterjali kuumataluvust.
Isolatsiooniklassid[muuda | muuda lähteteksti]
Temperatuuritaluvuse järgi jagunevad isoleermaterjalid järgmistesse kuumakindlusklassidesse.[2]
Klassi number väljendab kestvalt lubatavat temperatuuri, mida materjal peab taluma ettenähtud aja jooksul.
| Kuumakindlus- klass °C |
Tähis | Materjalinäiteid |
|---|---|---|
| 90 | Y | Immutamata kiudmaterjalid (puuvill, siid, paber, papp) |
| 105 | A | Sama, immutatud |
| 120 | E | Epoksüvaik polüuretaan |
| 130 | B | Anorgaanilised materjalid (vilk, asbest, klaasriie |
| 155 | F | Sünteetilise lakiga immutatud klaasriie |
| 180 | H | Räniorgaanilise lakiga immutatud klaasriie |
| 200 | N | Teflon |
| 220 | R | Sama mis klass 200 |