Antibiootikumresistentsus

Allikas: Vikipeedia

Antibiootikumresistentsus on bakterite omadus mitte alluda antibiootikumide toimele; ravimresistentsuse liike.

Haigusttekitav bakter on antibiootikumresistentne juhul, kui tal on kujunenud vastupanuvõime ühe või mitme antibiootikumi suhtes. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumresistentsus, jäävad haige inimese organismis ellu ja jätkavad paljunemist vaatamata sellele, et haige tarvitab temale arsti poolt määratud, kuid „toimetuks osutunud” antibiootikumi.[1]

Antibiootikumresistentsus ei ole uus nähtus, kuid resistentsete organismide arv, ravimresistentsusest mõjutatud geograafilised asukohad ja resistentsuse ulatus üksikutes organismides on enneolematu ja hoogustumas.[2] Kuna resistentsus antibiootikumidele on muutumas järjest tavalisemaks, on tekkinud suurem nõudlus alternatiivsetele ravimitele. Vaatamata vajadusele leida uusi antibiootikume raviks, kahaneb jätkuvalt uute heakskiidetud ravimite arv.[3]

Resistentsuse kujunemise põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravimresistentsete bakterite kujunemise põhilised soodustegurid on antibiootikumide korduv, ebaõige ja põhjendamatu tarvitamine.[1]

Antibiootikume kasutatakse igal aastal ülemaailmselt miljonites kilogrammides profülaktikas ja inimeste ravis, loomakasvandustes ja põllumajanduses.[2] Antibiootikumide laialdane ja põhjendamatu kasutamine ravimeditsiinis soodustab haigusttekitavate bakterite ravimresistentsuse kujunemist. Iga kord, kui haige võtab temale määratud antibiootikumi, hävivad antibiootikumi suhtes tundlikud bakterid, kuid bakterid, kes on keskkonnast omandanud antibiootikumresistentse geeni ning on seega mittetundlikud vastava antibiootikumi suhtes, jäävad ellu ning jätkavad paljunemist.

Samuti soodustab ravimresistentsuse teket antibiootikumide määramine tuvastamata põhjusega haigusjuhtude korral, kus eesmärgiks seatakse bakteriaalse päritoluga tüsistuste tekke ennetamine – kui ei tunta põhjust, ei ole teada ka seda, mida ennetada.[1]

Antibiootikume kasutatakse suurel määral loomakasvatuses, tõstmaks loomade produktsiooni. Mõnes riigis on võimalik antibiootikume osta käsimüügist ilma retseptita, mistõttu tõuseb antibiootikumide väärkasutamise osakaal. See kõik viib resistentsete tüvede tekkeni. Eeldatavalt hästi reguleeritud meditsiinis on suurimaks probleemiks resistentsete bakterite ilmnemise juures antibiootikumide väär- ning ületarbimine nii arstide kui ka patsientide poolt.[4]

Penitsilliin – esimene looduslik antibiootikum, avastas Alexander Fleming aastal 1928

Ravimresistentsed tüved ilmusid algselt haiglates, kus kasutati kõige enam antibiootikume. Sulfoonamiid-resistentne Streptococcus pyogenes ilmnes sõjaväehaiglates 1930. aastatel. Penitsilliin-resistente Staphylococcus aureus tekkis Londonis tsiviilhaiglates varsti pärast penitsilliini kasutuselevõttu. Sarnaselt avastati Mycobacterium tuberculosis resistentsus streptomütsiinile üsna pea pärast antibiootikumi kasutuselevõttu. Multiravimresistentsus avastati esmakordselt seedetraktibakterites Escherichia coli, Shigella ja Salmonella 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses.[2]

Meditsiinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Retseptina väljakirjutatud antibiootikumide rohkus on peamine faktor resistentsete bakterite hulga suurenemises.[5] Sobimatut antibiootikumide määramist ja tarvitamist leidub mitmel põhjusel:

  1. inimesed nõuavad arstilt antibiootikumide väljakirjutamist ning arstid ei võta vaevaks uurida patsiendi ihuhädasid ega selgita, miks poleks teatud juhul antibiootikumide tarvitamine vajalik
  2. arstid pole teadlikud, millal ja mille vastu peaks ja ei peaks antibiootikume tarvitama [6]
  3. inimesed usuvad, et antibiootikumid on efektiivsed tavaliste külmetushaiguste ravimisel [7]
  4. keskmiselt 22% inimestest katkestavad antibiootikumkuuri, kui haigusnähud kaovad [8]
  5. Ebapiisav hügieen haiglapersonali seas võib samuti suurendada resistentsete organismide levikut [9]

Loomakasvatuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põllumajandusloomadel ja -lindudel kasutatakse antibiootikume kolmel põhjusel: nakkushaiguste ravimiseks, nakatumise vältimiseks teatud kasvatamisperioodil ja kasvufaktoritena. Esimesel kahel juhul manustatakse loomadele või lindudele lühikese ravikuuri jooksul kõrges annuses antibiootikume ja kolmandal juhul – pikema aja jooksul madalas annuses antibiootikume. Kuna kõigil nendel juhtudel manustatakse antibiootikume suurele hulgale loomadele või lindudele, siis on ka antibiootikumresistentsete bakterite tekkimise võimalused suured. Loomade ja lindude organismis tekkinud antibiootikumresistentsed bakterid võivad levida looma- ja linnupidajate ning -hooldajate vahendusel elanikkonna sekka.[1]

Peaaegu pool antibiootikumide kogusest kirjutatakse Euroopas välja loomade tarvis. Resistentsuse tekkimise riskifaktoriks peetakse loomadel üldiselt antibiootikumide tavapärast kasutamist. Kuna antibiootikumresistentsus ohustab tõsiselt eelkõige noorloomi, on see Euroopa loomakasvatussektoris saamas üha tõsisemaks probleemiks. Lemmikloomad võivad samuti olla antibiootikumresistentsuse kandjad ning lihtsustada selle edasiandmist. Samas on mõeldamatu nüüdisaegne loomakasvatus, kus puudub võimalus kasutada haiguste raviks antibiootikume. Loomade hea tervis ja antibiootikumide mõistlik kasutamine aitavad antibiootikumresistentsuse levimist ära hoida.[10]

Resistentsuse kujunemise mehhanismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

[[Pilt:Resistentsus ravimi suhtes võib tekkida spontaanse mutatsiooni tagajärjel mikroobi kromosoomi selles lookuses, mis määrab mikroobi tundlikkuse mingi konkreetse antibiootikumi suhtes. Kui mikroobipopulatsioonis on tekkinud resistentsed isendid, levib resistentsus geenide kaudu ka nendele mikroobidele, kellel polegi olnud otsest kontakti antibiootikumiga. Tekkinud ravimiresistentsus antakse mikroobipopulatsioonis edasi vertikaalselt: eellasmikroobidelt järglastele. Mikroobid on võimelised muutma oma genoomi, eriti plasmiidivormis (väikesed isepaljunevad kromosoomivälised DNA-molekulid), ja kiiresti levitama resistentsust. Nii levib ravimiresistentsus mikroobipopulatsioonis horisontaalselt: mikroobilt mikroobile. Enamikul juhtudest on omandatud ravimiresistentsus levinud plasmiidide vahendusel. Näiteks seakasvatuses on laialdase antibiootikumide kasutamise tagajärjel suurenenud mikroobide mobiilsete plasmiidide hulk. Sellised plasmiidid on võimelised vahetama peremeesmikroobi ja ületama isegi mikroobisugukonna piire.[11]

Antibiootikumresistentsus tekib siis, kui bakterite talitlus muutub antibiootikumide surve all: nende antibiootikumide tundlikkus nõrgeneb või kaob. Bakterid jäävad ellu ja paljunevad edasi, kui neil tekib vastupanuvõime antibiootikumide suhtes. See võib tekkida mitmel viisil:

  1. nad võivad neutraliseerida antibiootikumide toimeaine enne, kui see hakkaks neid kahjustama;
  2. nad võivad omavahel vahetada resistentsust määravaid geene – tundlikud bakterid saavad antibiootikum-mittetundlikelt bakteritelt seda määravad geenid;
  3. võivad muuta antibiootikumi toime sihtkohta selliselt, et see ei mõjuta bakteri talitlust;
  4. mõned bakterid suudavad antibiootikumi rakust kiiresti eemaldada;
  5. mutatsioonide teel;
  6. nad võivad omandada resistentsetelt bakteritelt antibiootikumresistentsed plasmiidid (vastupanuvõimet kodeerivad DNA pakendid).[1]

Resistentsete geenide levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levimise mehhanismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bakterite ja seente populatsioonis võivad levida ka mitmesugused viirused, mis kannavad geene ühest mikroobist teise. Vahel kodeerivad sellised geenid resistentsuse faktoreid. Antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatorina loomakasvatuses võib suurendada vabade bakteriofaagide hulka sooletraktis ja soodustada antibiootikumiresistentsuse levikut mikroobide hulgas. Kui mikroob laguneb keskkonnas, võivad tema naabruses olevad mikroobid korjata üles vabaneva DNA ja lülitada selle oma struktuuri. Seega muutuvad mikroobipopulatsioonide omadused kokkupuutel antibiootikumide ja teiste antibakteriaalsete vahenditega.[11]

Antibiootikumidele resistentsed organismid satuvad vesikeskkonda inim- ja loomsetest allikatest. Need bakterid on võimelised levitama oma geene vees põliselt elavatesse mikroobidesse, mis ise samuti sisaldavad resistentseid geene. Samas ringlevad just väga paljud tööstuslikku päritolu antibiootikumid vesikeskkondades.[12]

Resistentsuse levimise tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antibiootikumiresistentsuse levik mikromaailmas on tänapäeval globaalne nähtus. Paljud haigused, mille korral on varem edukalt kasutatud antibiootikume, on nüüd muutunud samade vahenditega ravimatuks ravimiresistentsete mikroobitüvede tõttu. Näiteks tuberkuloos on muutunud ülemaailmseks tervishoiuprobleemiks inimesel just seepärast, et on tekkinud antibiootikumide suhtes resistentsed tuberkuloosikepikese tüved. See loob vajaduse otsida uusi tõhusaid ravimeid, mille kasutamise iga võib aga juba teada põhjustel osutuda lühikeseks. Samas sunnib see väga ettevaatlikult suhtuma antibakteriaalsetesse vahenditesse.[11]

Bakterite antibiootikumresistentsus on tänapäeva arstiteaduse ja inimeste tervisekaitse üks tõsisemaid probleeme, millele ei ole suudetud lahendust leida. Kui antibiootikumid kaotavad oma toime haigustekitavatele bakteritele, siis tähendab see haigele oluliselt pikemat haiguse põdemist, paljukordseid arsti külastusi või pikaajalist haiglas viibimist ning üha uute, kallimate ja toksilisemate ravimite tarvitamist.

Antibiootikumresistentsus ei ole mitte ainult haige inimese probleem – see on tõsine oht tema perekonnale ja lähikondsetele, töö- või koolikaaslastele, sest antibiootikumresistentsed bakterid võivad kergesti ja kiiresti ka neid nakatada. Antibiootikumresistentsus on terve ühiskonna sotsiaal-meditsiiniline probleem:

  1. antibiootikumresistentsete bakterite levik võib võtta ähvardava ulatuse kogu elanikkonna seas ning mitte piirduda ainult haiglate ja hooldeasutustega
  2. see paneb raske koorma riigi tervishoiusüsteemile, sest nende haigete ravimine on väga pikaajaline ja kulukas.

Seetõttu on ainuõige ja kõige odavam väljapääs antibiootikumresistentsuse tekkimise vältimine.[1]

Ennetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antibiootikumresistentsete bakterite tekkimise vältimine põhineb lihtsal tõel, et antibiootikume kasutatakse bakter-nakkustega võitlemiseks ja et neid ei kasutata viirus-nakkuste ravimiseks. Põhitõed antibiootikumide tarvitamisel:

  • Paluda oma pere- või raviarstilt selgitust antibiootikum-resistentsuse kohta:
    • kas antibiootikumid on ette nähtud vastava haiguse ravimiseks;
    • kas haigusetekitaja on kindlaks määratud ja kas nad on tundlikud määratud antibiootikumi suhtes.
  • Mitte tarvitada antibiootikume viirusnakkuste, näiteks gripi ja ülemiste hingamisteede muude ägedate viirushaiguste põdemisel.
  • Mitte säilitada pärast haiguse ravimist alles jäänud antibiootikume, mitte kasutada neid eelnevalt arstiga konsulteerimata taashaigestumisel. Iga järgmise haigestumise korral määrab arst ravi ja vajadusel kirjutab välja uue antibiootikumi.
  • Tarvitada määratud antibiootikume täpselt arsti juhiste kohaselt, mitte vähendada annuseid ega katkestada ravi enesetunde paranemisel. Sellise talitusviisi korral võib osa baktereid ellu jääda ning haigus võib taasägeneda.
  • Mitte tarvitada teisele inimesele välja kirjutatud antibiootikume ega anda isiklikke antibiootikume teisele haigestunud inimesele.
  • Kui pere- või raviarst on laboratoorse uuringuga kindlaks teinud, et põetav haigus pole bakter-nakkus, siis mitte nõuda antibiootikumi väljakirjutamist, vaid järgida arsti juhiseid muu päritoluga haiguse ravimiseks.[1]

Antibiootikume võib kasutada ainult löökdoosides optimaalse ravikuuri jooksul, lähtudes seejuures ravile varem tehtud antibiogrammist (laboriproov mikroobide tundlikkuse määramiseks eri antibiootikumide toime suhtes). Söödalisandina loomakasvatuses peaksid antibiootikumid olema lubamatud.[11]

Euroopa parlament rõhutab, et veterinaarseid ravimeid (ning nende toodete kasutamist loomadel) käsitlevate võrreldavate andmete nõuetekohane kogumine ja analüüsimine kõigis liikmesriikides on väga oluline.

Parlament nõuab tungivalt, et tehtaks enam teadusuuringud antibiootilistest ainetest vaba loomakasvatuse kohta, seega on rohkem vaja teadusuuringuid muude alternatiivide (vaktsineerimine, bioohutus, resistentsust arvestav tõuaretus) kohta ning tõenditel põhinevaid strateegiaid, et vältida ja kontrollida loomade nakkushaigusi.

Parlamendi arvates tuleb antibiootilisi aineid kasutada mõistlikult, andes veterinaaridele ja talupidajatele rohkem teavet, kuidas antibiootikumresistentsuse edasiarenemist vähendada.[10]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Kutsar, Kuulo: "Antibiootikumid ja antibiootikum-resistentsus"
  2. 2,0 2,1 2,2 Stuart B Levy & Bonnie Marshall: "Antibacterial resistance worldwide: causes, challenges and responses" Nature Publishing Group 2004, pg:122–129
  3. D'Costa, Vanessa; King, Christine; Kalan, Lindsay; Morar, Mariya; Sung, Wilson; Schwartz, Carsten; Froese, Duane; Zazula, Grant et al."Antibiotic resistance is ancient" Nature September 2011 477 (7365): 457–461.
  4. WHO: "Use of antimicrobials outside human medicine and resultant antimicrobial resistance in humans" World Health Organization January 2002
  5. Pechère JC: "Patients' interviews and misuse of antibiotics". Clinical Infectious Diseases September 2001 33 Suppl 3: S170–3
  6. Straus SE, Arnold, Sandra R. ed. "Interventions to improve antibiotic prescribing practices in ambulatory care". Cochrane Database Syst 2005
  7. Cliodna A. M. McNulty, Paul Boyle, Tom Nichols, Peter Clappison and Peter Davey : "The public's attitudes to and compliance with antibiotics" Journal of Antimicrobial Chemotheraphy vol. 60 issue 1: i63-68
  8. Pechère JC, Hughes D, Kardas P, Cornaglia G: "Non-compliance with antibiotic therapy for acute community infections: a global survey" International Journal of Antimicrobial Agents March 2007, Volume 29, issue 3: pg 245–253
  9. Girou E, Legrand P, Soing-Altrach S, et al :"Association between hand hygiene compliance and methicillin-resistant Staphylococcus aureus prevalence in a French rehabilitation hospital" Infection Control and Hospital Epidemiology October 2006, volume 27, issue 10: 1128–30
  10. 10,0 10,1 Maaleht: "Euroopas kirjutatakse pooled antibiootikumid välja loomadele" 18. aprill 2011
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 Jaagup Ajaots, Arvo Viltrop: "Antibiootikumidega mikromaailma vastu: tagajärjed" Eesti Loodus, oktoober 2004
  12. Fernando Baquero, Jose´-Luis Martinez and Rafael Canton "Antibiotics and antibiotic resistance in water environments" Current opinion in Biotechnology 2008, 19:260–265