Allikakriitika

Allikas: Vikipeedia

Allikakriitika on infoallika usaldusväärsuse ja olulisuse kriitiline hindamine. Seda kasutatakse laialdaselt teaduses, ajakirjanduses ja kriminalistikas, kuid allikakriitika on ka oluline osa funktsionaalsest lugemisoskusest, mida kõik inimesed igapäevaelus vajavad. Allikakriitiliselt võib läheneda näiteks ajaleheartiklile või poliitiku sõnavõtule, vaadeldes selle kallutatust või objektiivsust.

Infoallikas võib olla näiteks inimene, dokument, kõne, foto, sõrmejälg või vereplekk. Iga infoallikas võib olla konkreetseks otstarbeks rohkem või vähem usaldusväärne või oluline: sõrmejälg võib anda kuriteo lahendamiseks vajalikku infot või olla võltsitud, foto võib olla töödeldud või pärineda teisest ajast kui algselt arvatud ning inimene võib valetada, unustada või eksida. Allikakriitika tehniliste meetodite arenedes suudetakse vahel ka kord juba kasutatud allikast uut infot leida; see on üks põhjus, miks arheoloogilist ja kriminoloogilist tõendusmaterjali püütakse säilitada ka pärast esmaste uuringute lõppu.

Teadusliku meetodina pärineb allikakriitika renessansiajast. Allikakriitika meetoditega paljastati tollal mitu keskaegset võltsingut, millest kuulsaimaks võib ehk pidada nn Constantinuse kingitust (dokumenti, millega Rooma keiser Constantinus oli väidetavalt andnud katoliku kirikule ilmaliku võimu). 17. sajandil arendasid seda õigusteadlased ja pühade tekstide uurijad. 19. sajandil muutus allikakriitika ajalooteaduse (eriti paleograafia) keskseks meetodiks. Ajalooteaduses on allikakriitika üks ülesanne on selgitada välja infoallika päritolu, loomise eesmärk ja looja. Palju tarvitatakse allikakriitikat ka ajalooteadusele lähedastes distsipliinides nagu muusikaajalugu, kirjanduslugu, filosoofia ajalugu, kirikulugu jts, kontrollimaks tekstide autentsust või eristamaks teksti ajaloolisi kihistusi.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]