Aleksandr Djukov
Aleksandr Djukov (vene Александр Решидеович Дюков; sündinud 17. oktoobril 1978 Moskvas) on Venemaa ajaloolane ja ajakirjanik.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 2004. aastal Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli Ajaloo-arhiivi Instituudi Moskvas, kirjutades diplomitöö teemal “Nõukogude partisaniliikumise juhtimissüsteemi moodustamine ja arendamine 1941–1943". Töötas 2004–2007 Venemaa riiklikus uudisteagentuuris TASS. Aastast 2008 fondi Ajalooline Mälu direktor. 2010–2016 Venemaa ja Ida-Euroopa ajalooliste uuringute ajakirja peatoimetaja.[2] Aastast 2012 Venemaa Ajaloo Seltsi liige (taasasutaja). Aastast 2017 Venemaa Teaduste Akadeemia Venemaa Ajaloo Instituudi teaduslik kaastöötaja (osalise koormusega).[3]
Väited[muuda | muuda lähteteksti]
Djukovi hinnangul liialdavad Eesti ajaloolased süstemaatiliselt Nõukogude võimu ajal küüditatute arvuga; küüditatuid oli liiga vähe, et Eestis toimunud küüditamisi võiks nimetada genotsiidiks. Samuti on ta avaldanud arvamust, et küüditamised olid õigustatud ning NSV Liidus represseeriti üksnes neid, kes olid teinud aktiivset koostööd Saksa okupatsioonivõimudega või Nõukogude võimule vastu hakanud.
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Миф о геноциде: Репрессии Советских властей в Эстонии (1940-1953)", Москва 2007, ISBN 9785903588053 (monograafia "Müüt genotsiidist: nõukogude võimude repressioonid Eestis 1940-1953") Digitaalselt
- Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult. Nõukogude võimude repressioonidest Eestis 1940-1953, toimetaja Vladimir Iljaševitš, Tallinn: Tarbeinfo 2009, ISBN 9789985972199
- “DESTROY AS MUCH AS POSSIBLE…” LATVIAN COLLABORATIONIST FORMATIONS ON THE TERRITORY OF BELARUS, 1942-1944., “HISTORICAL MEMORY” FOUNDATION. B.Levshinsliy per., 10/2, Moscow, 119034, Russian Federation. First English publication in 2010 by JOHAN BECKMAN INSTITUTE, ISBN 978-5-9990-0006-4
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Aleksandr Djukov on ema poolt Nõukogude Liidu ja Venemaa diversioonitegevuse alusepanija ning viimase "vanaisaks" tituleeritud Ilja Starinovi lapselaps. Isa on Guyanast pärit indialane.[4] Aastast 2012 on ta persona non grata Lätis ja aastast 2014 Leedus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- http://a-dyukov.livejournal.com/
- Vene ajaloolane: eestlased liialdavad represseeritute arvuga, Postimees, 25. september 2007
- Aadu Must: Vene ajaloolase käsitlus tundub olevat liiga kitsas, Postimees, 25. september 2007
- Heiki Suurkask: Miks Vene “ajaloolane” valetab?, Eesti Päevaleht, 29. september 2007
- Ксения Фокина: Российский историк опубликовал книгу о репрессиях против эстонцев, Izvestija, 26. september 2007
- Toomas Hiio: Arvude vaidlustamine, Diplomaatia nr 49-50, Oktoober 2007
- Argo Ideon: Küüditamine kui humanismi väljendus, Eesti Ekspress, 15. november 2007
- Vene ajaloolane: küüditamine oli kui väljasõit rohelusse, Eesti Päevaleht, 15. november 2007
- Deportations were like a family picnic - claim, The Baltic Times koostöös Baltic News Service-ga, 15. november 2007
- Vastuoluline Vene ajaloolane tuleb Eestisse küüditamisest rääkima, Postimees, 17. märts 2009
- Alo Raun: Postimees.ee reportaaž: «koletist» ja kagebiite kuulamas, Postimees, 27. märts 2009
- Kalev Kask: Vene ajaloolane: Eesti Politseipataljonid tapsid juute, Eesti Päevaleht, 27. märts 2009
- Ülo Tuuliku arvamus: valetamise alandav kergus, Postimees, 16. mai 2009