Albert Bandura

Allikas: Vikipeedia

Albert Bandura (sündinud 4. detsembril 1925 Kanadas) on psühholoog ja sotsiaalteaduste emeriitprofessor psühholoogia erialal Stanfordi ülikoolis. Bandura on mitmekülgselt panustanud psühholoogia arengusse, tema tuntumad teooriad on sotsiaal-kognitiivne teooria, teraapia ja teooriad isiksusepsühholoogiast. Samuti on ta mõjutanud üleminekut biheiviorismist kognitiivsesse psühholoogiasse. Bandura on tuntud veel kui sotsiaalse õppimise teooria algataja ning mõjuka Bobo-nuku eksperiment korraldajana.

2002. aasta uuringu alusel on Bandura kõigi aegade tsiteerituimate psühholoogide hulgas 4. kohal (B. F. Skinneri, Sigmund Freudi ja Jean Piaget' järel), olles samal ajal kõigi aegade tsiteerituim elusolev psühholoog [1].

1974. aastal valiti Bandura Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) 82. presidendiks. 46-aastaselt valituks osutunult oli ta üks nooremaid presidente APA ajaloos. Bandura osales APA teaduskomitee nõukogus 1968 kuni 1970. Samuti on ta tuntud toimetajana üheksas psühholoogia ajakirjas, muuhulgas Journal of Personality and Social Psychology, kus ta töötas 1963 kuni 1972[2]. 82-aastasena anti Bandurale Grawemeyer’i auhind psühholoogias ja teda tuntakse kui ühte 20. sajandi mõjukamat psühholoogi [3].

Isiklik elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bandura sündis Mundare'is, Albertas, saja elanikuga väikelinnas. Ta oli 8-liikmelise pere noorim laps ning ainus poeg. Bandura on Ukraina ja Poola päritolu. Väikelinna piiratud võimalused hariduse omandamise juures muutsid Bandura iseseisvaks õppijaks, mis tuli kasuks ka tema hilisemas karjääris[4]. Bandura vanemad julgustasid teda otsima võimalusi väljaspool nende väikest kodulinna. Suvel peale keskkooli lõpetamist töötas Bandura Yukonis, et aidata ära hoida Alaska kiirtee vajumist. Bandura ise on oma huvi psühhopatoloogia vastu omistanud mainitud töökogemusele tundras. Yukonis puutus Bandura kokku joomise ja mängurlusega, mis aitas laiendada tema perspektiive ja vaateid elule. [5] Bandura asus elama Ameerikasse 1949. aastal ning sai kodakondsuse aastal 1956. Ta abiellus Virginia Varns’iga (1921–2011) 1952[6], kellega on A. Bandural ka kaks tütart [7].

Haridus ja akadeemiline karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akadeemilise psühholoogiaga tutvus Bandura juhuslikult – üliõpilasena olid tema varahommikud vabad ning ta otsustas ajaviiteks võtta psühholoogia ainet, mis osutus talle ligitõmbavaks. Bandura lõpetas 1949. aastal Briti Columbia ülikooli bakalaureuseõppe ning võitis Bolocan’i psühholoogia auhinna. Seejärel liikus ta selleaegsesse teoreetilise psühholoogia epitsentrisse Iowa ülikooli. 1951. aastal lõpetas Iowa ülikoolis magistriõppe ning omandas doktorikraadi samas koolis 1952. aastal. Arthur Benton oli Bandura akadeemiline juhendaja Iowas [8], kelle kaudu on Bandural akadeemiline side William James’iga [9]. Iowas hakkas Bandura toetama psühholoogiat, mis uuris fenomene läbi korratavate eksperimentaalsete katsete. Ta lisas psühholoogiasse mõisted nagu kujutlus ja representatsioon. Bandura võttis kasutusele ka mõiste retsiprookne determinatsioon, mille kohaselt inimese käitumine on mõjutatud ja mõjutab omakorda indiviidi omadusi ja sotsiaalset keskkonda. Eelnevalt välja toodud mõistete kasutusele võtmisega eemaldus Bandura domineerivast biheiviorismi voolust, mis sel ajal psühholoogias oli. Bandura laienenud käsitlus kontseptuaalsetest mõistetest aitas paremini tegeleda mõistetega nagu vaatlusel põhinev õppimine ja eneseregulatsioon. Selline lähenemine pakkus psühholoogidele praktilise viisi, kuidas mõelda vaimsetest protsessidest, erinevalt psühhoanalüüsist ja personoloogiast.[10] Pärast lõpetamist tegi ta kliinilise praktika Wichita Kansas Guidance keskuses. 1953. aastal võttis ta vastu lektori koha Standford’i ülikoolis, kus töötab siiani. [11]

Uurimisteemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algusaastatel mõjutas Bandurat Robert Sears’i töö sotsiaalse käitumise ja identifitseerimisel põhineva õppimise perekondlikust taustast. Ta suunas oma esialgse uurimuse sotsiaalse mudeldamise rollile inimese motivatsioonis, mõtlemises ja käitumises. Koostöös Richard Waltersiga, tema esimese doktorandiga, alustas ta sotsiaalse õppimise ja agressiooni uurimist. Nende ühised uuringud illustreerisid, et mudeldamisel on kriitiline roll inimeste käitumise kujunemises. Eelnevad tööd andsid aluse vaatlusel põhineva õppimise ning selle mõjutajate ja mehhanismide uuringutele.

Sotsiaalse õppimise teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karjääri alguses keskendus Bandura oma uuringutes inimeste õppimisele ja laste ning täiskasvanute valmisolekule imiteerida teiste käitumist, täpsemalt agressiooni. Vastavalt sotsiaalse õppimise teooriale leidis Bandura, et mudelid on oluline allikas, kust õpitakse uusi käitumisi, ning et läbi nende on võimalik saavutada käitumuslikke muutusi hoolekandeastutuste tingimustes[12]. Algse teooria visandasid Bandura ja Watson 1963[13] ning detailsemalt 1977[14]. Sotsiaalse õppimise teooria ühendab endas käitumuslikud ja kognitiivsed teooriad õppimise kohta, et pakkuda ulatuslikku mudelit, mis arvestaks väga erinevaid igapäevaselt ette tulevaid õppekogemusi. Sotsiaalse õppimise teooria põhiseisukohad on järgnevad[15]:

  • Õppimine ei ole vaid käitumuslik vaid pigem kognitiivne protsess, mis leiab aset sotsiaalses keskkonnas
  • Õppimine võib toimuda ka läbi käitumise vaatluse ja käitumise tagajärgede vaatlemise (asendav kinnitamine).
  • Õppimine hõlmab endas vaatlust, vaatlusest saadud info eristamist ja otsust käitumise tulemuslikkuse kohta (vaatlusel põhinev õppimine või mudeldamine). Seega õppimine võib toimuda ka vaadeldava muutuseta käitumises.
  • Kinnitamine on oluline osa õppimise juures, kuid ei ole täielikult vastutav õppimise toimumise eest.
  • Õppija ei ole vaid info passiivne vastuvõtja. Tunnetus, keskkond ja käitumine mõjutavad üksteist vastastikku (retsiprookne determinism).

Sotsiaalse õppimise teooria on tugevalt seotud mudeldamisega ja vaatlusel põhineva õppimisega. Bandura on välja toonud kolm stiimulit, mida kasutatakse mudeldamiseks:

  1. Elus mudel – kus reaalne inimene demonstreerib soovitud käitumist.
  2. Verbaalne juhendamine – kus inimene kirjeldab verbaalselt soovitud käitumist ja seda, kuidas käitumist sooritada.
  3. Sümboolne – kus mudeldamine toimub meedia vahendusel (sh teleka, interneti, raadio ja kirjandus). Stiimul võib olla nii reaalsete kui ka väljamõeldud tegelaste kujul.

Agressioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bandura koostöö Waltersiga viis esimese raamatuni, Adolescent Agression 1959 ja järgmise raamatuni aastal 1973, Agression: A Social Learning Analysis. Isegi biheiviorismi hiilgeajal, kus oluline osa oli B. F. Skinneri töödel ning operantsel tingimisel, uskus Bandura, et tasu ja karistus ainukeste käitumise kujundajatena ei ole piisav lähtekoht. Ta uskus, et suur osa inimeste käitumisest on õpitud teistelt inimestelt. Bandura hakkas uurima lapsi, kes käitusid liigselt agressiivselt, alustades nende elus oleva vägivalla allika kindlaks tegemisest. Algne uurimustöö selles vallas sai alguse 1940ndatel Neal Milleri ja John Dollardiga. Bandura edasine töö selles vallas kulmineerus Bobo nuku eksperimendiga ning väga mõjuka sotsiaalse õppimise teooriaga aastal 1977[16]. Mitmed tema uuendused tulenesid keskendumisest empiirilisele ja korratavale uuringutele, mis sel ajal olid veel Freudi teooriate poolt juhitud psühholoogias üpris võõrad suunad.

1961. aastal viis Bandura läbi vastuolulise uurimuse – Bobo-nuku eksperiment. Mainitud eksperimendiga uuris Bandura agressiivsusega seotud käitumismustreid. Tulemustest oodati, et agressiivsust võib lahti seletada kasvõi osaliselt läbi sotsiaalse õppimise teooria, kus uuritavad kujundavad oma käitumist läbi nähtud mudelite käitumise. Katsest selgus, et lapsed, kes jälgisid agressiivset mudelit, käitusid seejärel ka ise agressiivsemalt. Eksperimendi tulemused muutsid moodsa psühholoogia suunda, pöörates fookuse akadeemiliselt psühholoogialt biheiviorismi ning kognitiivse psühholoogia suunas.

Sotsiaal-kognitiiv teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

1980ndateks aastateks olid Bandura uurimused võtnud holistilisema suuna, millega ta püüdis anda ulatuslikumat ülevaadet inimeste tunnetusest sotsiaalse õppimise kontekstis. Sotsiaalse õppimise teooriast edasi arendatud lähtekohad said peagi nimeks sotsiaal-kognitiivne teooria.

Mõtete ja käitumise sotsiaalne alus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1986 aastal avaldas Bandura raamatu Social Foundations of Thought and Action: A Social Cognitive Theory, kus ta mõtestas ümber indiviidi ennast organiseerivaks, ennetavaks, ennast peegeldavaks ja ennast reguleerivaks. Sellega vastandus ta üldtunnustatud nägemusele inimesest, kes on väliste jõudude meelevallas. Bandura arendas edasi kontseptsiooni triaadilisest retsiprooksusest, mis määrab ära seose inimese käitumise, keskkonna faktorite ja indiviidist tulenevate faktorite (nt tunnetuslikud, emotsionaalsed ja bioloogilised sündmused) ning retsiprookse determinismi vahel, tuues välja nende faktorite vahelised põhjuslikud seosed. Bandura rõhk inimestel kui ennast organiseerivatel ja reguleerivatel agentidel viis lõpuks tema hilisemate töödeni enesetõhususega.

Enesetõhusus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurides protsessi, kus mudeldamine vähendab foobiatega kaasnevaid sümptome, näiteks foobia usside ees, leidis Bandura, et enesetõhususe (foobiaga indidviidide usk enda võimetesse vähendada foobiat) uskumused vahendasid muutusi käitumises ja hirmuga kaasnevas ärevuses. Sellest tähelepanekust ajendatult alustas Bandura programmi, et uurida, kuidas enesekohased mõtted mõjutavad psühholoogilist funktsioneerimist. Kuigi ta jätkas hulgaliste teoreeriliste probleemide uurimist ja lahkamist, pööras ta alates 1970ndate lõpust palju tähelepanu enesetõhususe rolli uurimisele inimese funktsioneerimises. 2004. aastal leidis Bandura koostöös Charles Benight’iga sarnased tulemused seoses enesetõhususega (kui foobiate puhul) ka tõsise trauma läbinud inimeste. Enesetõhusus omas positiivset mõju nii loodukatastroofide kannatanatute paranemisel kui ka veteranidel, kes kannatasid hüper-valvsuse ja korduvate mälupiltide käes. Saavutades tajutud kontrollitunde (enesetõhususe) traumaatilise kogemuse suhtes (tunnetuslikult või füüsiliselt) suutsid nii veteranid kui ka orkaanis ellujäänud üle saada sündmusega seotud stressist ja traumast ning edasi liikuda [17]. Lisaks enesetõhususe uurimisele seoses traumade ja foobiatega, on Bandura koostöös Caprara ja kolleegidega panustanud ka enesetõhususe uurimisele haridussüsteemis. Tema uurimused panid rõhku järjest kasvavale tehnoloogia osakaalu suurenemisele, kus üha rohkem informatsiooni on õpilastele vabalt kättesaadav. Seetõttu tuleks rohkem rõhku pöörata just eneseregulatsiooni tõhususe õpetamisele ja suurendamisele. Bandura on välja toonud, et eneseregulatsiooni tõhususe tõstmine vähendab uskumuste, et ma ei suuda tehnoloogia kasvuga kaasas käia, võimalikku negatiivset mõju. Samuti aitab vältida pideva muutusega kaasnevat ülekoormust ja segadust. Bandura tõi välja, et olukorras, kus tööandjad keskenduvad üha enam kognitiivsete võimete ja paindlikkuse olulisusele, on selline lähenemine väärtuslik.[18]

Bandura avaldas raamatu „Enesetõhusus: kontrolli harjutamine“ (Self-efficacy: The exercise of control) aastal 1997.

Moraalne agent[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaal-kognitiivse teooria kohaselt on agendid inimesed, kes on sotsiaalse süsteemi loojad ja samal ajal ka selle produktid. Bandura rakendas inimese kui agendi vaadet läbi sotsiaal-kognitiivse teooria moraalsete väärtuste ja käitumiste personaalsetele ja sotsiaalsetele aspektidele. Täpsemalt ütleb ta sotsiaal-kognitiivses teoorias, mis puudutab moraalse mina mõistet, et moraalne arutlemine on seotud moraalsete tegudega läbi emotsionaalsete eneseregulatsiooni mehhanismide, läbi mille moraalset agenti rakendatakse. Mainitud eneseregulatoorsed mehhanismid tuleb aktiveerida aga psühhosotsiaalselt.[19]

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bandurale on antud rohkem kui 16 autasu, sealhulgas järgmistest ülikoolidest: Briti Columbia ülikool, Alfred ülikool, Rooma ülikool, Lethbridge’i ülikool, Salamanca ülikool, Indiana ülikool, New Brunswick’i ülikool, Penn State’i ülikool, Leiden’i ülikool, Berliini Vaba ülikool, Jaume I ülikool, Athena ülikool, Catania ülikool. 1980 valiti ta Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks[20]. 1980ndal sai ta autasu väljapaistvate teaduslike panuste eest APA’lt, algatades uurmusi enesereguleeritud õppimise osas. [21] 1999 sai Bandura Thorndike autasu väljapaistvate panuste eest haridusse psühholoogia valdkonnas (APA) ja 2001 aastal sai elutöö autasu Käitumisteraapia Arendamise Assotsiatsioonilt. Samuti on ta saanud väljapaistvate eluaegsete saavutuste autasu APA-lt ja elutöö autasu Lääne Psühholoogia Assotsiatsioonilt, James McKeen Catell’i autasu AmeerikaPsühholoogide Seltsilt ja kuldmedali autasu silmapaistva elukestva panuse eest psühholoogiasse Ameerika Psühholoogia Sihtasutuselt. 2008 aastal sai ta Louisville ülikooli Grawemeyer’i autasu oma panuste eest psühholoogiasse.[22]

Olulisemad raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bandura, A. (1997). Self-efficacy: the exercise of control. New York: W.H. Freeman.
  • Bandura, A. (1986). Social Foundations of Thought and Action: A Social Cognitive Theory. Englewood Cliffs, N.J.: Prentice-Hall.
  • Bandura, A., & Walters, R.H. (1959). Adolescent Aggression. Ronald Press: New York.
  • Bandura, A. (1962). Social Learning through Imitation. University of Nebraska Press: Lincoln, NE.
  • Bandura, A. (1969). Principles of behavior modification. New York: Holt, Rinehart and Winston.
  • Bandura, A. (1971). Psychological modeling: conflicting theories. Chicago: Aldine·Atherton.
  • Bandura, A. (1973). Aggression: a social learning analysis. Englewood Cliffs, N.J.: Prentice-Hall.
  • Bandura, A. (1975). Social Learning & Personality Development. Holt, Rinehart & Winston, INC: NJ.
  • Bandura, A., & Ribes-Inesta, Emilio. (1976). Analysis of Delinquency and Aggression. Lawrence Erlbaum Associates, INC: New Jersey
  • Bandura, A. (1977). Social Learning Theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Haggbloom S.J. (2002). The 100 most eminent psychologists of the 20th century, Review of General Psychology, 6 (2). 139–152.
  2. http://search.proquest.com.myaccess.library.utoronto.ca/docview/614419572/fulltextPDF?accountid=14771
  3. Boswell, Randy, "Canadian-born psychology legend wins $200,000 prize" "Vancouver Sun", December 6, 2007
  4. "Bandura, Albert." Psychologists and Their Theories for Students. Ed. Kristine Krapp. Vol. 1. Detroit: Gale, 2005. 39–66. Gale Virtual Reference Library. Web. 3 Apr. 2012.
  5. [1]
  6. "Virginia Belle Bandura, Dec. 6, 1921-Oct. 10, 2011, Stanford, California" at Lasting Memories: An online directory of obituaries and remembrances of Midpeninsula Residents. (accessed 6 December 2012)
  7. "Marquis biographies online: Profile detail, Albert Bandura". Marquis Who's Who. Vaadatud August 6, 2012.
  8. "See end of page for Bandura's own statement". Des.emory.edu. Vaadatud December 30, 2010.
  9. "Bandura's Professional Genealogy". Des.emory.edu. Vaadatud December 30, 2010.
  10. name="webspace.ship.edu"
  11. "Microsoft Word – BanduraCV.doc" (PDF). Vaadatud December 30, 2010.
  12. Henry P Sims Jr. & Charles C Manz (1982): Social Learning Theory, Journal of Organizational Behavior Management, 3:4, 55–63.
  13. name="SLPD"
  14. Bandura, Albert (1977). Social Learning Theory. Oxford, England: Prentice-Hall. 
  15. Grusec, Joan (1992). "Social learning theory and developmental psychology: The legacies of Robert Sears and Albert Bandura". Developmental Psychology 28 (5). 
  16. "Albert Bandura". Criminology.fsu.edu (November 30, 1998). Vaadatud December 30, 2010.
  17. Benight, C.C. & Bandura, A. (2004). Social cognitive theory of posttraumatic recovery:The role of perceived self-efficacy. Behaviour Research and Therapy, 42 (10), 1129–1148
  18. Caprara. (2008). Longitudinal analysis of the role of perceived self-efficacy for self-regulatory learning in academic continuance an achievement, Journal of Educational Psychology, 100(3) 525–534.
  19. Bandura, A. (2002). Selective moral disengagement in the exercise of moral agency. Journal of Moral Education, 31 (2), 102.
  20. "Book of Members, 1780–2010: Chapter B". American Academy of Arts and Sciences. Vaadatud May 17, 2011.
  21. Barry Zimmerman. Dedication: Albert Bandura. Contemporary Educational Psychology (October 1986), 11 (4), pg. 306
  22. "2008– Albert Bandura".

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]