2006. aasta Peruu üldvalimised

Allikas: Vikipeedia
Alan García (2006)
Ollanta Humala (2006)
Lourdes Flores (2005)
Valentin Paniagua (2003)

2006. aasta Peruu üldvalimised toimusid 9. aprillil 2006. Nendel valiti korraga Peruu president, 2 asepresidenti, Peruu Kongressi (riigi parlamendi) 120 liiget ning Andide Parlamendi 5 liiget ja 10 asendusliiget perioodiks 2006–2011.

Ükski presidendikandidaatidest ei saavutanud esimeses voorus võitmiseks vajalikku absoluutset enamust, seetõttu korraldati 4. juunil 2006 kahe enam hääli kogunud kandidaadi Ollanta Humala Tasso ja Alan García Pérezi vahel teine valimiste voor. Teise vooru võitis 52,63% häältega García, kes vannutati ametisse Peruu rahvuspühal 28. juulil 2006.

Valimiste kord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kongressi valimistel toimus hääletamine 25 valimisringkonnas. Iga valimisringkonna saadikute arvu määras selle piirkonna hääleõiguslike valijate arv. Valimistel osalenud parteid pidid koguma vähemalt 5 kohta vähemalt 2 valimisringkonnas või 4% kõigist riigi ulatuses antud kehtivatest häältest, et tagada esindus parlamendis.

Presidendi-, asepresidendi- ja Andide Parlamendi valimistel moodustas kogu riik ühe valimisringkonna. Andide Parlamendis esindatuse tagamiseks pidi partei koguma samuti vähemalt 4% kõigist riigi ulatuses antud kehtivatest häältest. Presidendivalimiste võitmiseks pidi kandidaat koguma üle 50% kõigist riigis antud kehtivatest häältest.

Peruu seaduste kohaselt olid kehtetud hääletussedelid, mis olid tühjad, rikutud või kus oli ära märgitud enam kui ühe kandidaadi nimi.

Esimest korda 180 aasta jooksul oli valimistest lubatud osa võtta riigi relvajõudude ja politsei isikkoosseisul.

Presidendikandidaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks kolmest peamisest presidendikandidaadist Lourdes Flores oli parempoolse konservatiivse Rahvusliku Ühtsuse kandidaat. Ta oli endine kongressi liige ja tuli juba 2001. aasta presidendivalimistel kolmandaks. Tema asepresidendikandidaat Arturo Woodman oli hästi tuntud ettevõtja, kes oli aidanud tuua Peruusse 2004. aasta Copa America ja 2005. aasta U-17 maailmameistrivõistlused jalgpallis. Flores oli rikaste kandidaat ja oponendid süüdistasid teda selles, et ta ei hooli vaestest.

Alan Garcia oli vasaktsentristliku Peruu Aprista Partei kandidaat. Ta oli olnud ennegi Peruu president, nimelt 1985–90. Tema presidendiaega iseloomustasid hüperinflatsioon, terrorism, majanduskriis ja rahvusvaheline isolatsioon. Oponentide sõnul oli tema administratsioon üks suur katastroof ja nad väitsid, et kui Garcia peaks valimised võitma, siis see kõik kordub. Sellegipoolest oli Garcia 2001. aasta presidendivalimistel teiseks tulnud.

Ollanta Humala oli vasakpoolse Peruu Rahvusliku Partei liider, aga kandideeris Liidu Peruu eest esindajana. Humala oli erukolonelleitnant. 2000. aasta oktoobris juhtis ta ülestõusu, mis viis Alberto Fujimori režiimi langemiseni. Oponendid kritiseerisid tema poliitilise kogemuse puudumist ning väitsid, et ta kalduvat autoritaarsusele ja populismile.

Martha Chávez oli Fujimori-meelse Alliansi Tuleviku eest kandidaat. Tema oli kongressi esimene naiseesistuja. 2002 visati ta korruptsiooni tõttu kongressist välja, aga 2005 tema saadikumandaat taastati. Tema asepresidendikandidaat Santiago Fujimori oli Alberto Fujimori noorem vend. Oponendid kritiseerisid teda selle eest, et ta kaitses vana korda, mida kõik ülejäänud pidasid korrumpeerunuks ja ebademokraatlikuks.

Valentin Paniagua oli Keskrinde 70-aastane juht. See oli tsentristlike erakondade nendeks valimisteks moodustatud koalitsioon. Pärast Fujimori kukutamist 2000. aasta novembris sai ta presidendi kohusetäitjaks ja oli seda kuni järgmiste presidendivalimisteni 2001. aasta juulis. Tema asepresidendikandidaat Alberto Andrade oli 1996–2002 Lima linnapea.

Humberto Lay Sun oli Rahvusliku Taastamise kandidaat. Tema oli 72-aastane evangeelne pastor. Ta oli juhtinud Tõe ja leppimise komisjoni tööd, mis oli moodustatud selleks, et uurida Fujimori režiimi ajal korraldatud hirmutegusid. Tema asepresidendikandidaat Máximo San Román oli 1990–92 olnud Fujimori asepresident, kuid hiljem temast lahti öelnud.

1992. aastal korraldas Fujimori vastu ebaõnnestunud riigipöördekatse Juan Salinas Sedó. Tema poeg Jaime Salinas kandideeris presidendiks Rahvusliku Õigluse esindajana. Sellessamas ülestõusus osalenud Alberto Borea kandideeris presidendiks Demokraatliku Jõu esindajana.

Ei kandideerinud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitsev president Alejandro Toledo oli ametisse saanud suurte ootustega, kuid ta ei suutnud neid täita. Ometi oli ta pannud võimu viimastel aastatel paika majanduse: see tõusis pidevalt 6% aastas, tööpuudus oli langenud 1,5%-ni aastas ja riigieelarve puudujääk kõigest 0,2%-ni. Eriti suurel määral oli kasvanud kõige vaesemate inimeste sissetulek. Miski polnud aidanud, tema erakonna Peruu On Võimalik populaarsus oli sedavõrd langenud, et see ei esitanud üldse presidendikandidaati.

Kukutatud president Alberto Fujimori esitas samuti oma kandidatuuri. Ta oli küll 25 aastaks vangi mõistetud, mis tekitas küsimuse, kuidas ta kavatseb vanglast riiki juhtida, aga seadus ei keelanud vangidel kandideerida. Riiklik valimiskomisjon ei registreerinud teda, sest kohtuotsuses, millega Fujimori vangi saadeti, oli ekstra kirjas, et kuni 2011. aastani ei tohi ta töötada üheski valitavas ametis.

Kaks väikeerakonda Sõltumatu Moraliseeriv Rinne ja Projekt Maa ei esitanud presidendikandidaati, sest ei näinud endal võimalusi ja soovisid keskenduda parlamendivalimistele.

Valimiskampaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valimiskampaania põhilised teemad olid majandus, tööpuudus, haridus, tervishoid, narkokaubandus, terrorism, Camisea maagaasimaardla kasutamine, sadamate kuulumine välisettevõtetele, merepiirivaidlus Tšiiliga ning sündimuskontroll ja abort.

Ollanta Humala kandidatuuri toetasid Boliivia president Evo Morales ja Venetsueela president Hugo Chávez, mistõttu Lourdes Flores süüdistas neid sekkumises Peruu siseasjadesse. Humala kohtus ka Brasiilia presidendi Lula da Silvaga ja Argentiina presidendi Néstor Kirchneriga. Lula kutsus kohtumisele ka García ja Florese, kuid need keeldusid.

Ollanta Humala isa Isaac Humala teatas ajakirjandusele, et laseks terroristlike rühmituste Särava Tee ja Túpac Amaru Revolutsioonilise Liikumise juhid Abimael Guzmáni ja Victor Polay vangist lahti, sest terrorism polevat Peruu jaoks enam probleem. Ollanta ema Elena Humala teatas, et tema laseks kõik homoseksuaalid ja vägistajad maha. Seepeale palus Ollanta Humala oma vanematel rohkem mitte poliitilisi avaldusi teha.

Enne teist valimisvooru toetas Diego Maradona avalikult Humalat, aga kardinal Juan Luis Cipriani kutsus üles mitte temale oma häält andma.

Ameerika Riikide Organisatsiooni ja Euroopa Parlamendi vaatlejate hinnangul valimispettusi ei esinenud.

Tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Presidendivalimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allpool toodud tabelis on esitatud presidendivalimiste esimese vooru (9. aprill) ja teise vooru (4. juuni) tulemused. Kandidaatide nime taga toodud häälte arv märgib kehtivate hääletussedelite arvu. Protsendid on ümardatud teise kümnendkohani.

Kandidaadid ja parteid 1. vooru häälte arv 1. vooru tulemus 2. vooru häälte arv 2. vooru tulemus
Ollanta Humala TassoUnión por el Perú (Liit Peruu eest) 3 758 258 30,62% 6 270 080 47,37%
Alan García PérezPartido Aprista Peruano (Peruu Aprista Partei) 2 985 858 24,32% 6 965 017 52,63%
Lourdes Flores NanoUnidad Nacional (Rahvuslik Ühtsus) 2 923 280 23,81%
Martha Chávez Cossio – Alianza por el Futuro (Allianss Tuleviku eest) 912 420 7,43%
Valentín Paniagua Corazao – Frente de Centro (Keskrinne) 706 156 5,75%
Humberto Lay SunRestauración Nacional (Rahvuslik Taastamine) 537 564 4,38%
Susana VillaránConcertación Descentralista (Detsentralistlik Koalitsioon) 76 105 0,62%
Jaime SalinasJusticia Nacional (Rahvuslik Õiglus) 65 636 0,54%
Javier Diez CansecoPartido Socialista (Sotsialistlik Partei) 60 955 0,50%
Natale AmprimoAlianza Para el Progreso (Allianss Progressi Eest) 49 332 0,40%
Pedro Koechlin Von SteinCon Fuerza Perú (Jõuga Peruu) 38 212 0,31%
Alberto MorenoMovimiento Nueva Izquierda (Uus Vasakliikumine) 33 918 0,28%
Alberto BoreaFuerza Democrática (Demokraatlik Jõud) 24 584 0,20%
Ulises HumalaAvanza País (Edasi Maa) 24 518 0,20%
Ciro GálvezRenacimiento Andino (Andide Taassünd) 22 892 0,19%
Javier EspinozaProgresemos Perú (Aidakem Peruul Progresseeruda) 13 965 0,11%
José Cardó GuarderasReconstrucción Democrática (Demokraatlik Ülesehitus) 11 925 0,10%
Ántero AstoResurgimiento Peruano (Peruu Taasärkamine) 10 857 0,09%
Ricardo WongY se llama Perú (Ja Selle Nimi On Peruu) 10 539 0,09%
Luis GuerreroPerú Ahora (Peruu Nüüd) 8 410 0,07%
Kehtivaid sedeleid 12 275 384 100% 13 235 097 100%
Tühje sedeleid 1 737 045 11,87% 157 863 1,09%
Rikutud sedeleid 619 574 4,23% 1 075 089 7,43%
Allikas: Oficina Nacional de Procesos Electorales (Riiklik Valimiskomisjon)

Esimeses voorus võitis Lourdes Flores suurelt Limas, kus saavutas absoluutse enamuse, ja napilt Limat ümbritsevas ringkonnas. Ülekaalukalt võitis ta välisperuulaste seas, kes saatkondades hääletasid. García võitis enamuses ülejäänud rannikupiirkondadest. Lõunas ja kõikjal sisemaal võitis Humala. Humala kogus esimeses ringis 30,6% hääli. García saavutas 24,3%-ga napilt teise koha, Flores jäi 23,8%-ga kolmandaks.

Florese erakond Rahvuslik Ühtsus ei toetanud enne teist valimisvooru kumbagi kandidaati. Siiski sai García nähtavasti enam-vähem kõik Florese hääled endale ja valiti teises voorus 52,6%-ga uuesti presidendiks.

Parlamendivalimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parlamendivalimised andsid laias laastus samasuguse tulemuse kui presidendivalimiste esimene voor. Liit Peruu eest kogus kõige rohkem hääli, kuid mitte absoluutset enamust, ja sai 120-liikmelises parlamendis 45 kohta. Peruu Aprista Partei sai 36 ja Rahvuslik Ühtsus 17 kohta, Allianss Tuleviku eest 13 ja Keskrinne 5 kohta. Kokku pääses parlamenti 7 erakonda, kellest kaks ületasid 4% valimiskünnise napilt. Nende seas oli ka lahkuva presidendi erakond Peruu On Võimalik, mis 4,11% häältega pälvis 6. koha ja 2 saadikut.

Andide Parlamenti valiti ainult 5 saadikut. Need kohad läksid kõik kolmele suuremale erakonnale. Liit Peruu eest ja Peruu Aprista Partei said 2 kohta ja Rahvuslik Ühtsus 1 koha. Iga kohaga kaasnes 2 asendusliikme kohta.

Allpool toodud tabelis on esitatud Peruu Kongressi ja Andide Parlamendi valimiste (9. aprill 2006) tulemused. Lahter "As." märgib Andide Parlamenti valitud asendusliikmete arvu. Protsendid on ümardatud teise kümnendkohani.

Parteid Peruu Kongress Andide Parlament
Hääli  % Kohti Hääli  % Kohti As.
Unión por el Perú (Liit Peruu eest) 2 274 739 21,15% 45 2 044 862 23,97% 2 4
Partido Aprista Peruano (Peruu Aprista Partei) 2 213 562 20,59% 36 1 927 834 22,60% 2 4
Unidad Nacional (Rahvuslik Ühtsus) 1 648 577 15,33% 17 1 812 384 21,24% 1 2
Alianza por el Futuro (Allianss Tuleviku eest) 1 408 055 13,10% 13 793 443 9,30% 0 0
Frente del Centro (Keskrinne) 760 245 7,07% 5 479 367 5,62% 0 0
Perú Posible (Peruu On Võimalik) 441 441 4,11% 2 193 685 2,27% 0 0
Restauración Nacional (Rahvuslik Taastamine) 432 191 4,02% 2 435 845 5,11% 0 0
Alianza Para el Progreso (Allianss Progressi eest) 248 437 2,31% 0 140 506 1,65% 0 0
Frente Independiente Moralizador (Sõltumatu Moraliseeriv Rinne) 156 418 1,46% 0 77 514 0,91% 0 0
Fuerza Democrática (Demokraatlik Jõud) 153 435 1,43% 0
Justicia Nacional (Rahvuslik Õiglus) 151 163 1,41% 0 96 982 1,14% 0 0
Partido Socialista (Sotsialistlik Partei) 134 164 1,25% 0 140 092 1,64% 0 0
Movimiento Nueva Izquierda (Uus Vasakliikumine) 133 102 1,24% 0 81 699 0,96% 0 0
Avanza País (Edasi Maa) 122 653 1,14% 0 64 220 0,75% 0 0
Concertación Descentralista (Detsentralistlik Koalitsioon) 91 783 0,85% 0
Frente Popular Agrícola FIA del Perú - FREPAP
(FREPAP – Peruu FIA Põllumajanduslik Rahvarinne)
85 019 0,79% 0
Renacimiento Andino (Andide Taassünd) 75 444 0,70% 0 53 071 0,62% 0 0
Con Fuerza Perú (Jõuga Peruu) 71 383 0,66% 0 95 598 1,12% 0 0
Perú Ahora (Peruu Nüüd) 46 439 0,43% 0 24 571 0,29% 0 0
Reconstrucción Democrática (Demokraatlik Ülesehitus) 28 775 0,27% 0 27 397 0,32% 0 0
Proyecto País (Projekt Maa) 21 539 0,20% 0 20 312 0,24% 0 0
Resurgimiento Peruano (Peruu Taasärkamine) 20 579 0,19% 0 22 055 0,26% 0 0
Y se llama Perú (Ja Selle Nimi On Peruu) 19 859 0,19% 0
Progresemos Perú (Aidakem Peruul Progresseeruda) 13 998 0,13% 0
Kehtivaid sedeleid 10 753 000 100% 120 8 531 437 100% 5 10
Tühje sedeleid 1 682 753 11,54% 4 133 224 28,26%
Rikutud sedeleid 2 117 929 14,79% 1 960 563 13,41
Allikas: Oficina Nacional de Procesos Electorales (Riiklik Valimiskomisjon)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]