Üleliiduline V. I. Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon

Allikas: Vikipeedia
Pioneeri rinnamärk
Leningradi pioneerid kaitset harjutamas (1937)
Pioneerid koos väliskülalise Samantha Smithiga pioneerilaagris Artek (1983)
Tadžikistani pioneerirühm mägedes (1983)
Pioneeride palee hoone Sevastopolis

Üleliiduline V. I. Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon (vene keeles: Всесоюзная пионерская организация имени В. И. Ленина) oli Nõukogude Liidus tegutsenud skautlike joontega ja kommunistliku suunitlusega noorte massiorganisatsioon, mida juhtis NLKP ülesandel ÜLKNÜ.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eelkäijaks oli Venemaal tegutsenud skaudiliikumine, mis kohandati ümber vastavalt kommunistide nägemusele noorte kasvatusest. Pioneeriorganisatsiooni aastapäevaks peetakse 19. maid 1922. Organisatsiooni idee autor oli väidetavalt Lenini elukaaslane Nadežda Krupskaja. 1924. aastani kandis organisatsioon Spartacuse nime. Pärast Lenini surma 1924. aastal nimetati organisatsioon ümber V. I. Lenini nimeliseks. Esimesed pioneerirühmad loodi Moskva tehaste ja vabrikute juures. Laste ülesandeks oli korrastada tehaste ümbrust ja asulate keskusi, õpetada inimestele lugemist ja kirjutamist, aidata kodutuile lastele peavarju muretseda, töötada linnalähedastes juurviljaaedades jne. Muud laste- ja noorteorganisatsioonid olid Nõukogude Liidus sellest ajast alates praktiliselt keelatud.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal olid pioneerid abiks tagalatöödel, aga tegutsesid ka otseselt rindel. Tuhandeid autasustati teenete eest medalitega, neli pioneeri said postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse: Leonid Golikov, Marat Kazei, Valentin Kotik ja Zinaida Portnova.

1945–1990[muuda | muuda lähteteksti]

Üleliidulise V. I. Lenini nimelise Pioneeriorganisatsiooni 50. aastapäevaks välja antud postmark. Kiri margil ütleb: "Pioneer on ustav kodumaale, parteile, kommunismile"

1950. ja 1960. aastail tihendati Nõukogude Liidu pioneeride sidemeid teiste riikide lasteorganisatsioonidega. Pioneerilaagris Artek said käia NSV Liidu ja teiste sotsialismimaade parimad õpilased.

Organisatsiooni kõrgajaks kujunesid 1970. aastad, kui sellesse kuulus 25 miljonit liiget. Neil aastatel osalesid pioneerid Vietnami laste abistamisel, BAM-i ehitusel ja rahvusvahelisel lastefestivalil "Olgu jääv meile päike!".

Organisatsiooni on kahel korral (1962 ja 1972) autasustatud Lenini ordeniga.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal saadeti üleliiduline pioneeriorganisatsioon laiali.

Viimastel aegadel on kommunistid üritanud Venemaal organisatsiooni tegevust mingil määral taaselustada.

Liikmed ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneeriorganisatsiooni liikmeks olemine oli teoreetiliselt vabatahtlik, kuid tegelikult mõjutati kõiki vastavasse ikka jõudnud noori kindlalt liituma. Erandid olid harvad – vastu ei võetud paadunud huligaane ning tuli ette keeldumist usulistel põhjustel.

Ühingu tegevus tugines põhimäärusele, milles olid kindlaks määratud organisatsiooni põhiülesanded ja ehitus. Kõrgeim organ oli kesknõukogu. Väikseim allüksus oli pioneerisalk, salgad moodustasid rühma, rühmad pioneerimaleva, mis oli põhiüksuseks. Vastutavatel ametikohtadel olid vormiriietusel oma ametikohatunnused: väikesed (1–4) ja suured (1–3) viisnurgad.

Liikmed jagunesid:

Alates 15. eluaastast võis astuda edasi komsomoli. 1982. aastal loodi eelmistele lisaks vanempioneeri aste 7. ja 8. klassi õpilastele.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneeriorganisatsioonil oli tähtis roll laste kommunistlikus kasvatuses. Pioneeriorganisatsiooni tegevus hõlmas kõiki võimalikke laste tegevusalasid.

Koolides peeti noortele pioneerikoondusi ja igas koolis oli ka pioneerijuht, kes koordineeris õpilaste huvitegevust. Korraldati näiteks rivi-, spordi- ja maastikuvõistlusi, väljasõite ja matku, rongkäike, auvalveid, pensionäride abistamist. Koguti vanapaberit ja vanametalli. Lisaks tegutsesid pioneerid autoinspektsiooni, looduskaitse ja tuletõrje abilistena.

Linnades olid pioneeride huviringide tööks loodud vastavad koondasutused ehk pioneeride majad ja pioneeride paleed. Praktiline suvine tegevus ja kasvatus toimus pioneerilaagrites. Suurim pioneerilaager oli Artek Krimmis.

Pioneeride tähtpäevad[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneerid pidid tähistama järgmisi tähtpäevi:

Vanne, juhtlause, tervitus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pioneerivanne (aastast 1986): "Mina, (perekonna- ja eesnimi), astudes Vladimir Iljitš Lenini nimelise Üleliidulise Pioneeriorganisatsiooni liikmeks, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees: palavalt armastada oma kodumaad, elada, õppida ja võidelda nii nagu pärandas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei, alati täita Nõukogude Liidu pioneeride seadusi."
  • Juhtlause (deviis): "Pioneer, võitluseks Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ürituse eest, ole valmis!"; vastus: "Alati valmis!" (vene keeles "Пионер, к борьбе за дело Коммунистической партии Советского Союза будь готов!"; "Всегда готов!"). Juhtlause oli algselt osaliselt tuletatud ja edasi arendatud skautlusest.
  • Spetsiifiline ja algupärane oli pioneeri tervitusvõte, kus erinevalt traditsioonilisest sõjaväelisest tervitusest tõsteti käsi tervituseks (au andmiseks) kaldu lauba ette.

Vormiriietus ja atribuutika[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneeri vormiriietus ja atribuutika

Organisatsiooni liikmed kandsid kooli vormiriietusel rinnas pioneeri või oktoobrilapse märki ja alates pioneerieast ka punast kolmnurkset (1000 mm pikkuse pikema küljega ja 300 mm keskläbimõõduga) kaelarätti. Lisaks oli pioneerivormiriietus koos peakattega. Riietusesemeid sai osta poest nagu ka koolivorme.

Pioneeriüksustel olid oma lipud, trummid, fanfaarid ja hulk muud kirevat atribuutikat, mida hoiti tavaliselt koolis eraldi toas (pioneeritoas).

Propaganda[muuda | muuda lähteteksti]

Üleliiidulise pioneeriorganisatsiooni häälekandja oli 1925. aastal asutatud ajaleht Pionerskaja Pravda.

Pioneeridest tehti arvukalt filme ja kirjutati raamatuid. Nende tegevust kajastati pidevalt NSV Liidu ajakirjanduses ning pioneeriorganisatsiooni tähtpäevade puhul anti välja marke. Tuntumate raamatute hulka, milles kujutatakse pioneere, kuuluvad Arkadi Gaidari "Timur ja tema meeskond", Anatoli Rõbakovi "Kortik", Lazar Lagini "Vanake Hottabõtš" ja Boriss Vassiljevi "Homme algas sõda". Kõigi nende ainetel on tehtud ka filme.

Loomaks eeskuju noortele, fabritseeriti lugu kangelaspioneerist märtrist Pavlik Morozovist, kes olevat kaevanud oma kulakust isa peale ja seejärel sugulaste poolt tapetud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]