Kunstirokk
Kunstirokk (inglise keeles art rock) on rokkmuusika alamsuund, mis kujutab endast avangardlikku lähenemist rokile või kasutab selle jaoks modernistlikke, eksperimentaalseid või ebaharilikke elemente. Kunstirokk üritab rokkmuusikat edendada meelelahutusest kunstiliseks väljenduseks,[1] lähenedes muusikale eksperimentaalsema ja kontseptuaalsema nurga alt.[2] Kunstirokk leiab sageli mõjutusi žanritest nagu eksperimentaalne muusika, avangardistlik muusika, klassikaline muusika ja džäss.[3]
Kunstiroki muusika loodi kuulamiseks ja mõtisklemiseks selle asemel, et selle järgi tantsida.[2] Seda iseloomustavad elektroonilised efektid ja easy listening stiilist inspireeritud värvingud, mis erinesid märgatavalt varajase rokkmuusika jõulistest rütmidest.[1] Nimetust "kunstirokk" või "art rock" kasutatakse sageli progressiivse roki sünonüümina, kuigi viimast iseloomustavad rohkem klassikaliselt treenitud pillimängimine ja sümfoonilised tekstuurid.
Žanr saavutas oma suurima populaarsuse 1970ndate algusaastatel läbi Briti artistide. Kunstiroki muusika ning sellega seotud etteastete teatrilisus äratas huvi kunstiliste kalduvustega noorte hulgas, nimelt selle virtuoossuse ning muusikalise ja lüürilise keerukuse tõttu.[1] Kunstiroki hiilgeaja alguseks peetakse 1966.-67. aastaid ning selle lõpuks punkroki sündi 1970ndate keskpaigas.[4] Pärast seda imbus žanr teiste populaarsete muusikažanride sisse 1970.–1990. aastail.[2]
Kunstiroki näideteks peetakse ansamblit Beach Boys Brian Wilsoni juhtimise all (ning nende albumit "Pet Sounds"), ansambli The Beatles albumit "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band", ansambli The Rolling Stones albumit "Aftermath", ansamblit The Mothers of Invention Frank Zappa juhtimise all ning ansamblit The Velvet Underground Andy Warholi juhtimise all.[5] Muusikaprodutsent ning 1970ndatel algust teinud glämm- ja kunstiroki ansambli Roxy Music kaasasutaja Brian Eno produtseeris hiljem selles žanris muusikat esinejatega nagu David Bowie, Devo ja Talking Heads.[6][5] Mitmeid esinejaid selles nimekirjas peetakse ka progressiivse roki esindajateks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Campbell 2012, lk 393.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Art Rock". Encyclopædia Britannica. Retrieved 15 December 2011.
- ↑ "Pop/Rock » Art-Rock/Experimental » Prog-Rock". AllMusic.
- ↑ Jones 2008, lk 49.
- ↑ 5,0 5,1 Rathbone, Oregano (9. juuni 2023). "What Is Art Rock? A History Of Music's Most Progressive Minds". uDiscover Music (Ameerika inglise). Vaadatud 28. detsembril 2023.
- ↑ "Popikroonikad: Brian Eno 1 - antimuusik | Raadio 2". ERR. 9. aprill 2022. Vaadatud 28. detsembril 2023.
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Campbell, Michael (2012). Popular Music in America:The Beat Goes On. Cengage Learning. ISBN 978-1-133-71260-2.
- Jones, Carys Wyn (2008). The Rock Canon: Canonical Values in the Reception of Rock Albums. Ashgate Publishing, Ltd. ISBN 978-0-7546-6244-0.