Zarja (laev, 1952)
Zarja | |
---|---|
Zarja joonis | |
Kodusadam | Murmansk (1953–1992) |
Ajalugu | |
Ehitaja | Oy Laivateollisuus Ab, Turu, Soome |
Vette lastud | 1952 |
Tehnilised andmed | |
Peamasin | 225 hj (alates 1976 300 hj) |
Maste | 3 |
Taglase tüüp | kahvelkuunar |
Zarja (vene keeles Заря, tõlkes 'koit') on pärast Teist maailmasõda Soomes sõjakahjutasukuunarina ehitatud ja NSV Liidus uurimislaevana kasutatud 3-mastiline puust purjelaev.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Põhiandmed:
- kere pikkus: 44 m
- maksimaalne pikkus: 53 m
- laius: 8,9 m
- süvis: 3,2 m
- veeväljasurve: 580 t
- mahutavus: 333 brt
- purjede arv: 14
- purjepind: 730 m²
- peamasin: 300 hj
- kiirus masinajõul: 8 sõlme
- laevapere: 27 meeskonnaliiget + 9 teadlast
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Zarja ehitati 1952. aastal Soomes Turus (Pansios) Laivateollisuus-laevatehases sõjakahjude korvamiseks NSV Liidule. Kokku ehitati Soomes sõjakahjudeks 91 puukuunarit, Zarja oli kogu sarja viimane laev (nr 91).
Algul oli kavas ehitada 90 alust, kuid NSV Liidu eritellimusel ehitati veel üks laev juurde. See kavandati peaaegu magnetivaba laevana geofüüsikalisteks (geomagnetism, magnetanomaalid, ionosfäär, kosmiline kiirgus jms) uurimistöödeks, seetõttu kasutati ehitamiseks üldiselt mittemagneetseid materjale (nt vee- ja kütusepaagid tehti räni ja pronksi sulamitest). Peamasina, elektrimootorite jms puhul arvestati nende magneetsusega ning tundlikud mõõteaparaadid paigaldati magneetsetest seadmetest võimalikult kaugele.
Selel eritellimuse ja kasutatud materjalide tõttu läks Zarja ehitamine Soomele oluliselt rohkem maksma kui muude kuunarite ehitamine, seetõttu sai Zarja pilkenime "kuldkuunar" (soome keeles kultakuunari, rootsi keeles guldskonare).
Laev lahkus Soomest 18. septembril 1952. See oli ka viimane osa Soome sõjakahjutasust NSV Liidule.
Alates 1953. aastast tegutses laev peamiselt Põhja-Jäämerel (kodusadam Murmansk). Laev osales aastatel 1957–1958 rahvusvahelise geofüüsika aasta uurimisprogrammis, mille puhul anti NSV Liidus välja ka vastav postmark.
Pärastpoole sõitis ta peamiselt Vaikse ookeani lõunaosas. 1976. aastal tehti laevale põhjalik ümberehitus, asendati mastid ning vahetati kahvelpurjestus välja bermuudapurjestuse vastu.
1992. aastal kanti laev maha. Millalgi toodi ta Peterburi. Laev põletati 2007. aastal Oranienbaumi lähedal maha, et saada kätte laevas olevaid mittemagneetseid sulameid.
Kultuur
[muuda | muuda lähteteksti]1979. aastal andis kirjastus Eesti Raamat välja Zarja pildiga postkaardi, mille autor oli Olev Soans.[1]
Zarja osales 1985. aastal ka filmi NSV Liidu ja Bulgaaria ühisfilmi "Kapten Granti otsingul" võtetel. Filmis mängib ajaloolist laeva peamiselt siiski teine sama sarja kuunar "Codor".
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mootorkuunar "Zarja". Eesti Meremuuseumi fotokogu, MM F 1531/170
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ants Pärna. "89. Zarja". // 100 laeva. Valgus. Tallinn 1975. Lk 198–199
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Zarja (laev, 1952) |
- Mootorpurjelaev "Zarja". Eesti Meremuuseumi fotokogu, MM F 671/29
- Zarja Antwerpenis. Juuli 1983