Wolfgang Welsch

Allikas: Vikipeedia

Wolfgang Welsch (sündinud 5. märtsil 1944 Berliinis) on saksa kirjanik, publitsist, politoloog ja tuntud Ida-Saksa dissident, kes aitas inimesi ka Saksa DVst põgenemisel.

Welsch kasvas üles kodanlik-kristlikus perekonnas Ida-Berliinis, millest sai hiljem Nõukogude Liidu okupatsioonitsoon ja Saksa Demokraatliku Vabariigi osa. Juba kooli ajal käis Welsch näitlemistunnis ja pärast gümnaasiumi lõppu jätkaski ta õpinguid näitekoolis. Sellele järgnesid vabatahtlik tegevus Berliini Saksa Teatris ja riiklikus filmistuudios DEFA ning stipendiumileping riiklikus televisioonijaamas Deutscher Fernsehefunk.

Pärast antikommunistlike, valitseva süsteemi suhtes kriitiliste luuletuste kirjutamist ja jagamist lendlehtedel ning ebaõnnestunud katset Saksa DVst Lääne-Saksamaale põgeneda vahistati Welsch 1964. aastal ja mõisteti kaheks aastaks vangi. Katse eest smugeldada vanglast välja uudiseid mõisteti ta veel kaheks aastaks vangi. Welsch vabanes vanglast ennetähtaegselt 1967. aastal ja talle tehti ettepanek lahkuda Lääne-Saksamaale. Ta loobus sellest, et teha Saksa DVs kriitiline dokumentaalfilm valitseva riigikorra kohta. Sellest sai teada Riikliku Julgeoleku Ministeerium (Ministerium für Staatssicherheit, Stasi) ja Welsch mõisteti veel viieks aastaks vangi.

1971. aastal õnnestus Saksamaa Liitvabariigil Welsch vabaks osta ja tal lubati Lääne-Saksamaale emigreeruda. Kogu aja vältel, mille Welsch kandis karistust Saksa DV vanglates, kannatas ta raske füüsilise ja psüühilise väärkohtlemise all, mille hulka kuulusid piinamine, isolatsioon ja valehukkamine. Pärast tema vabaksostmist Saksamaa Liitvabariigi poolt pidi Welsch tõdema, et ei saanud vangistusest tingitud posttraumaatilise stressihäire tõttu enam näitlemisega tegeleda. Seetõttu alustas ta 1972. aastal politoloogia- ja sotsioloogiaõpinguid Gießeni ülikoolis ja sai 1977. aastal Inglismaal doktorikraadi teadustööga Saksa DV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi kohta.

Õige pea pärast Welschi vabaksostmist algas tema tegevus Saksa DVst põgeneda soovivate inimeste aitamisel. Ta ehitas üles põgenemisabiorganisatsiooni, mis aitas umbes 200 inimesel Saksa DVst põgeneda. Põgenike aitamisega hakkas Welschi tegevusest taas huvituma Stasi, kes korraldas talle kolm ebaõnnestunud atentaati. Esmalt pandi tema autosse pomm, mis teda vigastas, teisel korral püüdis teda tabada snaiper, kelle käest Welsch pääses vigastusteta, ja lõpuks üritati teda ja tema perekonda mürgitada. Neid mõrvakatseid toetasid ja koguni teostasid Stasi informaatorid Welschi lähikondlaste seast. Welschi ja tema põgenemisabiorganisatsiooni kohta sunniti 1976. aastal teavet andma isegi tema toonast naist, kelle vahistas pärast ebaõnnestunud põgenemisoperatsiooni Bulgaaria luure. Kuni Saksamaa taasühinemiseni ei võtnud tema korduvaid taotlusi uurimise alustamiseks ning Stasi piinamismeetodite ja mõrvakatsete kindlakstegemiseks kuulda ei korrakaitseasutused ega tunnustatud uudisteväljaanded.

Pärast Berliini müüri langemist võitles Welsch edasi kuritegude eest vastutavate Stasi liikmete karistamiseks seadusega ette nähtud korras. Need kuritegude eest vastutajad, kes enesetappu ei sooritanud, mõisteti ka süüdi. Kuna Welschi ähvardati korduvalt tappa, põgenes ta 1992. aastal Costa Ricasse ja jäi sinna 1994. aastani.

2001. aastal avaldas Welsch autobiograafilise raamatu "Ich war Staatsfeind Nr. 1" ('ma olin riigivaenlane nr 1'), kus ta kirjeldab oma rahutut elu. 2004. aastal valmis teose põhjal film. 1997. aastal tehti ettepanek anda Wolfgang Welschile Saksamaa Liitvabariigi teenetemedal.