William Lewis Stern

Allikas: Vikipeedia

William Lewis Stern (29. aprill 187127. märts 1938) oli juudi päritolu Saksa psühholoog, intelligentsuskvoodi ehk IQ kasutuselevõtja, isiksusepsühholoogia ja intelligentsuspsühholoogia pioneer.

Teda peetakse intelligentsuskvoodi ehk IQ mõiste loojaks, mida hiljem kasutasid Lewis Therman ja teised teadlased IQ testide väljatöötamisel, mis põhineb Alfred Binet tööl. Stern on Saksa kirjaniku ja filosoofi Gunther Andersi isa.

1897. aastal leiutas Stern helikõrguse variaatori, mis andis võimaluse uurida inimese heli taju enneolematul moel.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stern sündis Berliinis, ta on kuulsa Saksa-Juudi reformi filosoofi Sigismund Sterni pojapoeg. 1893. omandas Stern doktorikraadi psühholoogias Berliini Ülikoolis, kus ta õppis Hermann Ebbinghausi käe all. Ta oli õppejõuks aastatel 1897-1916 Breslau Ülikoolis. 1916 määrati ta psühholoogia professoriks Hamburgi Ülikoolis, 1933 sai temast psühholoogia instituudi direktor. Stern, kui juut, tagandati oma positsioonilt pärast Hitleri võimule tulekut. 1933. aastal emigreerus ta algselt Hollandisse, peale seda aga Ühendriikidesse, kus ta määrati lektoraadiks ja professoriks Duke’i Ülikooli. Ta õpetas Duke’is kuni 1938, mil teda tabas südameatakk ja ta suri.

Ta oli abielus Clara Joseephyga, kes oli erialalt psühholoog. Neil oli 3 last: Hilde, Eva ja Günther, viimasest sai samuti esseist ja mõtleja.

Sterni peeti oma aja juhtivaks noorte psühholoogiks ja üheks tähtsaimaks autoriteediks individuaalsete erinevuste psühholoogias. Stern tutvustas võimalusi, kuidas testida intelligentsuskvooti ehk IQ'd. Sterni filosoofiat on välja toodud mitmetes mahukates raamatutes ja seda on nimetatud personalismiks.

Teda on tsiteeritud hollandikeelses raamatus De levende Onderneming (‘’The Living Company), mille autoriks on Arie de Geus, kes kasutab Sterni filosoofiat seletamaks teatud firmade pikaealisust ja läbilööki nagu Shell Oil ja Mitsubishi.