Väike öökell

"Väike öökell" (originaalis Il campanello di notte) on Gaetano Donizetti koomiline ooper (melodramma giocoso) ühes vaatuses helilooja libretole Léon-Lévy Brunswicki, Mathieu-Barthélemy Troini ja Victor Lhérie vodevilli "La sonnette de nuit" (1836) järgi.

Esmaettekanne toimus 1. juunil 1836 Napoli Teatro Nuovos. Rollide esmaesitajad olid Joanna Schoultz (Serafina), Giorgio Ronconi (Enrico), Domenico Ronconi (Spiridone), Amalia Schütz Oldosi (Madama Rosa) ja Raffaele Casaccia (don Annibale).

Ajalugu

Naljakas ja rõõmsameelne öise uksekella lugu on kirjutatud Donizetti jaoks väga raskel ajal. 1835. aasta lõpus ja 1836. aasta alguses olid surnud tema vanemad ja enneaegselt sündinud tütar. Kui ta oma Belisario esietenduselt Veneetsiast Napolisse naasis, peeti ta teel kinni ja pandi lokkava kooleraepideemia pärast karantiini. Kui ta märtsis 1836 Napolisse jõudis, selgus, et linna suuremad teatrid San Carlo ja Del Fondo olid tõsise ja pikaleveninud finantskriisi tõttu suletud. Vaid populaarne Teatro Nuovo pidas kuidagi vastu. Selle teatri majanduslikuks abistamiseks kirjutaski Donitzetti oma kaks ainsat ühevaatuselist farsskomöödiat "Il campanello" ja "Betly". "Il campanellos" on ooperiliteratuuri pikimad ja üksikasjalikumad meditsiiniterminite loeteluga aariad, mis on komponeeritud Rossini stiilis.

"Il campanello" sai valmis lausa nädalaga. Selle esimene versioon oli kõnedialoogidega (parlando) ja Napoli dialektis, mis olid pikemad, kui tavaliselt oli kombeks kasutada. Hiljem asendas Donitzetti kõnedialoogid secco retsitatiividega ja Napoli dialekt tõlgiti itaalia keelde.

Esietendus oli väga menukas ning lugu püsis kaua teatrite repertuaaris. Lavastati Londonis (1836, 1841, 1870), Firenzes (1839), Genovas (1839, 1856), Desenzanos (1841), Cagliaris (1841), Parmas (1847, 1881), Milanos (1850, 1857), Trentos (1853), Barcelonas (1855), Ferraras (1855), Vicenzas (1855), Palermos (1855), Sienas (1856), Bergamos (1860), Philadelphias (1861), New Yorgis (1861), Palermos (1875), Pariisis (1865) ja Catanias (1882). Hilisemates lavastustes kasutati muid pealkirju. Oli tõlkeid prantsuse, inglise, hispaania ja saksa keelde.

1917. aastal oli teos esitamisel New Yorgis. Seda on esitatud hiljem Veneetsias (1946), Firenzes (1948), Torinos (1949, 1995), Milanos (1957), Dortmundis (1966), Bregenzis (1979), Bergamos Donizetti festivalil (2010) ja mujal.

Helisalvestised on aastatest 1949, 1965, 1979, 1980, 1981, 1983, 1995, 1996, 1997, 2009 ja 2010.

Tegelased

Enrico (bariton) – Serafinasse armunud nõbu
Don Annibale Pistacchio (buffo bass) – apteeker, Serafina abikaasa
Serafina (sopran) – noor pruut
Madama Rosa (kontraalt) – Serafina tädi
Spiridione (tenor) – don Annibale teener

Süžee

Tegevus toimub 19. sajandil Napoli lähedal Florias. Vanapoolne apteeker don Annibale on abiellunud noorukese Serafinaga. Tüdruku senine armastatu Enrico katkestab nende pulmaöö, helistades öökella ja nõudes mitmete rohtude valmistamist, mida tollase kombe kohaselt peab apteeker tegema igal ajal, kui seda talt soovitakse. Enrico tuleb vastabiellunuid häirima iga natukese aja tagant, maskeerides end eri isikuteks (prantsuse dändi, ooperilaulja, vana mees). Lõpuks peab don Annibale minema reisile Rooma, kuhu Enrico ta ka lahkelt teele saadab. Serafina kinnitab aga, et ärgu abikaasa tema pärast muretsegu, sest ta jääb oma mehele truuks.

Muusikanumbrid

Don Annibale kavatiin „Bella cosa, amici cari”
Enrico ja Serafina duett „Non fuggir, t’arresta, ingrata!”
Enrico brindisi „Mesci, mesci e spreda il vento”
Enrico ja don Annibale duett „Ho una bella, un’infedele”
Serafina, Enrico ja don Annibale tertsett „Da me lungi ancor vivendo”
Enrico aaria „Mio signore venerato”

Allikad

William Ashbrook. Donizetti and his Operas, Cambridge University Press, 1982
Tiit Made. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012
Bongiovanni. Donizetti Il campanello di notte, Bolognia, 1997