Kääbusrebane

Kääbusrebane
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Kiskjalised Carnivora;
Sugukond	Koerlased Canidae;
Alamsugukond	Caninae;
Perekond	Rebane Vulpes;
Liik	Kääbusrebane;
Binaarne nimetus
	Vulpes macrotis; Merriam, 1888
	; Kääbusrebase levila

Kääbusrebane (Vulpes macrotis) on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskjaline.

Nimi

Vulpes on rebase perekonna nimi. Sõna 'macrotis' tähendab vanakreeka keeles 'suurekõrvaline'.

Levila

Kääbusrebane elab Põhja-Ameerika lääneosa kõrbetes ja poolkõrbetes. Praegune levila ei ole hästi teada, kuid sellesse kuulub osa California San Joaquini orust, suurem osa Nevadast ja Utah’ lääneosa, Arizona edelaosa ning piirkondi Baja Californias. Varem elas neid ka Sonora, Chihuahua, Mojave, Paintedi ja Suure nõo kõrbes.

Kehaehitus

Kääbusrebasel on tüüpiline rebase kehaehitus: sale keha, kitsas kolju, pikk nina ja pikk kohev saba. Selg on tavaliselt hall või kollakashall. Õlad, küljed ja osa rinnast on tuhmkollane kuni oranž, kõhupool on valge. Saba on enamasti hall, musta otsaga ja silmatorkava musta täpiga selgmisel küljel. Teistel andmetel on sabaots valge^[2]. Kõrvad on ebatavaliselt suured ning neil on eesmisel siseäärel ja juurel paks valgetest karvadest piir ja kollakaspruun kuni hall tagakülg, mis juurel muutub tuhmkollaseks kuni oranžiks. Kannad on karvased, mis suurendab nende liikumise tõhusust liival.

Isased kaaluvad keskmiselt 2,2 kg, emased 1,9 kg. Ometi on isased vaid pisut suuremate mõõtmetega. Nende tüvepikkus on 38–50 sm, sabapikkus 23–30 cm, õlakõrgus umbes 30 cm ja mass kuni 3 kg^[2].

Kääbusrebast eristavad välerebasest (Vulpes velox) järgmised tunnused:

kõrvad on suuremad ja kõrvajuured on kolju keskjoonele lähemal;
kolju on silmade vahelt suhteliselt laiem;
saba on pikem.

Siiski on välerebast ja kääbusrebast käsitletud sama liigina, sest on täheldatud nende ristumist.

Toitumine

Kääbusrebased on eranditult lihatoidulised^[2]. Nende põhilised saakloomad on tavalised öise eluviisiga närilised või jäneselised. Tavalisemad saakloomad on närilised perekonnast Dipodomys, jänesed ja sooküülikud. Siiski toituvad nad ka maapinnal pesitsevatest lindudest, roomajatest ja putukatest.

Paljunemine

Nagu enamik metsikuid koerlasi, indlevad kääbusrebased kord aastas. Emane käib septembris ja oktoobris läbi võimalikud pesaurud oma territooriumil. Ta puhastab urud prügist ning enne lõpliku valiku tegemist võib isegi lisada urgudele uusi väljapääse ja tunneleid. Oktoobris või novembris saab isane emasega pesaurus kokku ning paaritumine toimub detsembrist veebruarini. Kääbusrebase tiinuse kestus ei ole teada, kuid oletatavalt on see 50–55 päeva. Kutsikad sünnivad tavaliselt aprillis^[2].

Pesakonnas on 3–7 poega^[2]. Vastsündinud kutsikatel on silmad ja kõrvad kinni. Väikseid kutsikaid jääb emane urgu toitma, imetades neid kuni 10 nädalat^[2]. Mõne nädala pärast hakkavad mõlemad vanemad jahti pidama ning poegadele toitu tooma. Nad ei anna poegadele tagasiväljutatud toitu. Täiskasvanud võtavad tavaliselt juunist augustini, mil poegade toitmise vajadus on kõige suurem, kaalust alla. Pojad hakkavad koos vanematega toitu otsima juulis ja jõuavad täiskasvanud kääbusrebase kaaluni suve lõpus või sügise alguses, mil nad iseseisvuvad^[2].

Isased võivad paarituda teisel eluaastal, emased hakkavad sageli paarituma alles kolmandal eluaastal. Väga vähesed kutsikad jäävad elama oma sünnipaiga lähedusse. On andmeid, et noor kääbusrebane on asunud elama 32 km kaugusele oma sünnikohast.

Käitumine

Kuigi kutsikaid ja täiskasvanuid võib pärastlõunal kohata väljaspool urgu, on kääbusrebane siiski öise eluviisiga. Tavaliselt alustavad nad jahipidamist päikeseloojaku ajal^[2].

Kääbusrebased on arad. Ohu korral nad põgenevad kiirelt, muutes alatasa äkiliselt suunda^[2].

Paarid kütivad tavaliselt küll samal territooriumil, kuid eraldi.

Enamik täiskasvanud kääbusrebaseid elab hilissuvel ja sügisel üksinda, kuni oktoobris-novembris algab paarielu. Kääbusrebaste paarid ei jää tavaliselt mitmeks aastaks kokku ja kääbusrebased võivad olla ka polügüünsed.

Territoriaalse käitumise kohta on erinevaid andmeid. Ühe uurimuse järgi oli territooriumi pindala 2,5–5 ruutkilomeetrit ning eri paaride territooriumidel olid suured ühisosad. Teise uurimuse järgi oli toidunappuse tingimustes maa-ala keskmine pindala 11,6 km² ja maa-alade ühisosad olid väikesed. Kindlas piirkonnas elavate kääbusrebaste arvukus on stabiilne. Uusi paarituvaid rebaseid lisandub ainult teiste rebaste lahkumise või surma korral.

Urud kuuluvad konkreetsetele isenditele või paaridele. Uru omanik võib olla eri aastatel erinev. Urud saavad tavaliselt alguse mägra sügavast maa-alusest käigust, mille ta on teinud toitu otsides. Kääbusrebased laiendavad seda kõrgemale. Urul on tavaliselt 2 väljapääsu, kuid neid võib olla kuni 24. Tunnelite pikkus on 3–6 meetrit.

Tühjaks jäänud kääbusrebaseurge kasutavad mitmed liigid alates kakulisest Speotyto cunicularia ja lõpetades välesusliku, sisalikuliste ja selgrootutega.

Viited

↑ Cypher, B. & List, R. (2014). Vulpes macrotis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2014.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 "Loomade elu", 7. kd., lk. 234

Välislingid

Kääbusrebase ja välerebase võrdlus

[1] Cypher, B. & List, R. (2014). Vulpes macrotis. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2014.

[Loomade_elu-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 "Loomade elu", 7. kd., lk. 234

[1]

[2]