Voodilutikas
Voodilutikas | |
---|---|
Voodilutikas nahal | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
Klass |
Putukad Insecta |
Selts |
Nokalised Hemiptera |
Alamselts |
Lutikalised Heteroptera |
Sugukond |
Verelutiklased Cimicidae |
Perekond |
Cimex |
Liik |
Voodilutikas |
Binaarne nimetus | |
Cimex lectularius Linnaeus, 1758 |
Voodilutikas (Cimex lectularius) on verelutiklaste sugukonda kuuluv putukaliik. See väga levinud parasiitputukas toitub verest.
Ta on umbes 5–8 mm pikk ja ebameeldiva lõhnaga. Voodilutikad on harilikult punakaspruunid, toiduvaeguses olnud isendid on veidi heledamad.[1]
Kuna inimesed hindavad üha enam puhtust, esineb voodilutikaid varasemast vähem. Enamasti leidub tänapäeval voodilutikaid ruumides, kus magab palju rahvast. Inimese verest toituvad nad enamasti öösiti.[1]
Voodilutikad on öise eluviisiga loomad ja nad eelistavad elada toatemperatuuril. Täiskasvanud putukad külmuvad surnuks umbes –18 °C juures. Päeval on nad peidus voodites, liistude vahel, vaipade all või tapeedipragude vahel.
Voodilutikad paljunevad sugulisel teel. Isane voodilutikas kasutab paaritumistehnikat, mida nimetatakse traumaatiliseks seemendamiseks. Ta torkab teravaotsalise suguorgani suvalisse kohta emase voodilutika kehal ja pritsib tema kehasse seemnerakke, mis seal ringi liiguvad, kuni leiavad munaraku. Emased surevad pärast paaritumist tihti sisemiste vigastuste tagajärjel.
Emased voodilutikad munevad seal, kuhu nad päevaks peitu poevad.[2]
Munade areng on varieeruv ja oleneb ümbritsevast temperatuurist, see võib väldata 4 päevast kuni 4 kuuni.
Voodilutikaid võib leida ka mitmesuguste loomade pesades, kuna lisaks inimeste verele imevad nad ka nahkhiirte, lindude, koerte, küülikute ja kasside verd.[1]
Voodilutikate seedimine erineb pisut teiste vereimejatest putukate omast. Näiteks kestab imetud erütrotsüütide lõhustamine neil kauem.[3]
Inimesed võivad neid endaga koju kaasa tuua mõnelt reisilt või lutikate elupaikadest koos riideesemetega. Inimeste tervist voodilutikad üldiselt ei kahjusta, aga vahel võib hammustuskohas tekkida paistetus või sügelus.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 ""Voodilutikas"". Originaali arhiivikoopia seisuga 14.07.2014. Vaadatud 3.07.2014.
- ↑ Loomade elu 3:217.
- ↑ Vaughan JA, Azad AF., Patterns of erythrocyte digestion by bloodsucking insects: constraints on vector competence. Lühikokkuvõte., J Med Entomol. 1993 Jan;30(1):214-6., veebiversioon (vaadatud 06.07.2014) (inglise keeles)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Sissekanne ADW-s
- Sissekanne elu entsüklopeedias
- Sissekanne ITIS-es
- Alastair D. Stutt ja Michael T. Siva-Jothy, Traumatic insemination and sexual conflict in the bed bug Cimex lectularius, 8. mai, 2001, 98.köide, nr 10, veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
- Rainer Kerge, Tiit Teder, Õgivad satikad: Kes on voodis peremees?, 19. november 2005
- Lutikad ründavad, Imeline Teadus nr 1/2010 57 - 61
- Vincent Harraca, Camilla Ryne ja Rickard Ignell, Nymphs of the common bed bug (Cimex lectularius) produce anti-aphrodisiac defence against conspecific males, BMC Biology 2010, 8:121 doi:10.1186/1741-7007-8-121, veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
- Xiaodong Bai, Praveen Mamidala, Swapna P. Rajarapu, Susan C. Jones, Omprakash Mittapalli, Transcriptomics of the Bed Bug (Cimex lectularius), 19. jaanuar 2011, veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
- Voodilutikate globaalne pealetung, Eesti Rahvusringhääling, 18/11/2012
- Michael F. Potter, University of Kentucky College of Agriculture, BED BUGS, veebiversioon (vaadatud 04.07.2014) (inglise keeles)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Voodilutikas andmebaasis eElurikkus