Vladimir Hižnjakov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vladimir Hižnjakov 2009. aastal Tartu tähetornis

Vladimir Hižnjakov (sündinud 25. mail 1938 Venemaal Rostovi oblastis) on Eesti füüsik, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1977).

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas 1955. aastal Tapa Raudteekeskkooli ja 1960. aastal Tartu Riikliku Ülikooli cum laude. Järgnes aspirantuur Eesti TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi teoreetilise füüsika sektoris. Kandidaaditöö “Mitmefooniliste üleminekute teooria” kaitses Vladimir Hižnjakov 1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli juures ning selle edasiarendusena doktoriväitekirja “Resonantse sekundaarkiirguse teooria” 1972. aastal. [1]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1976–1992 oli ta Tartu Ülikooli tahkisefüüsika ja aastast 1987 laseroptika professor. Aastatel 1987–1991 oli ta Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi peateadur. Aastatel 1993–2003 Tartu Ülikooli Teoreetilise Füüsika Instituudi professor ja 1998–2003 Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi laboratooriumi juhataja. Aastal 2004–2020 oli ta Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur, alates 2021 kaasprofessor.

Ta on töötanud ka California Ülikoolis USA-s (1973), Tokyo Tahkisefüüsika Instituudis Jaapanis (1977) ja Arizona Ülikoolis USA-s (1983).[1]

1976. aastal sai alguse Vladimir Hižnjakovi õppejõutöö Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta on lugenud nii põhikursusi, nagu kvantmehaanika ja elektrodünaamika, kui ka erikursusi kiirgus- ja rühmateooriast, mittelineaarsest optikast ning Greeni funktsioonidest tahkistes. 1982. aastal sai ta professorikutse.[1]

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Vladimir Hižnjakov 1977. aastal füüsika alal.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuludes Tartu tahkisefüüsika koolkonda, väärib enim esiletõstmist Vladimir Hižnjakovi töö kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse vallas. Selle kõrval on ta uurinud ka tahkiste optilisi omadusi ja spektrograafiat, kristalli lisandi-tsentrite teooriat, kuuma luminestsentsi, mittelineaarset optikat, kvantoptikat jpm.[1]

1987. aastal algas koostöö Stuttgardi, Bonni, Ulmi ja Zürichi ülikoolide teadlastega, kus muuhulgas oli teemaks kõrgtemperatuurne ülijuhtivus. Selle koostöö tulemusel avaldati mitukümmend publikatsiooni, sh ka koos kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse avastaja, Nobeli auhinna laureaadi K. A. Mülleriga.[1]

Tema sulest on ilmunud üle 400 teaduspublikatsiooni ning ta on juhendanud 13 doktori- ja 3 magistritööd.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Pärineb Doni ja Kubani kasakatest põlvnevast põllumajandusharitlaste perekonnast. Pärast II maailmasõda sattus perekond elama Eestisse.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat. Faktid ja arvud XXIV (52) 2018. Tallinn, 2019, lk 58
  2. Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond 1938-1998. Tallinn, 1998, lk 40-41.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Margus Maidla. Akadeemik Vladimir Hižnjakovi kristalliseerunud maailm. Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 99–106.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]