Vladimir Hižnjakov
Vladimir Hižnjakov (sündinud 25. mail 1938 Venemaal Rostovi oblastis) on Eesti füüsik, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1977).
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1955. aastal Tapa Raudteekeskkooli ja 1960. aastal Tartu Riikliku Ülikooli cum laude. Järgnes aspirantuur Eesti TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi teoreetilise füüsika sektoris. Kandidaaditöö “Mitmefooniliste üleminekute teooria” kaitses Vladimir Hižnjakov 1966. aastal Tartu Riikliku Ülikooli juures ning selle edasiarendusena doktoriväitekirja “Resonantse sekundaarkiirguse teooria” 1972. aastal. [1]
Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1976–1992 oli ta Tartu Ülikooli tahkisefüüsika ja aastast 1987 laseroptika professor. Aastatel 1987–1991 oli ta Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi peateadur. Aastatel 1993–2003 Tartu Ülikooli Teoreetilise Füüsika Instituudi professor ja 1998–2003 Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi laboratooriumi juhataja. Alates 2004 Tatu Ülikooli emeriitprofessor. Aastal 2004–2020 oli ta Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi vanemteadur, alates 2021 kaasprofessor.
Ta on töötanud ka California Ülikoolis USA-s (1973), Tokyo Tahkisefüüsika Instituudis Jaapanis (1977) ja Arizona Ülikoolis USA-s (1983).[1]
1976. aastal sai alguse Vladimir Hižnjakovi õppejõutöö Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta on lugenud nii põhikursusi, nagu kvantmehaanika ja elektrodünaamika, kui ka erikursusi kiirgus- ja rühmateooriast, mittelineaarsest optikast ning Greeni funktsioonidest tahkistes. 1982. aastal sai ta professorikutse.[1]
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Vladimir Hižnjakov 1977. aastal füüsika alal, ta kuulub akadeemias astronoomia ja füüsika osakonda.
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuludes Tartu tahkisefüüsika koolkonda, väärib enim esiletõstmist Vladimir Hižnjakovi töö kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse vallas. Selle kõrval on ta uurinud ka tahkiste optilisi omadusi ja spektrograafiat, kristalli lisandi-tsentrite teooriat, kuuma luminestsentsi, mittelineaarset optikat, kvantoptikat jpm.[1]
1987. aastal algas koostöö Stuttgardi, Bonni, Ulmi ja Zürichi ülikoolide teadlastega, kus muuhulgas oli teemaks kõrgtemperatuurne ülijuhtivus. Selle koostöö tulemusel avaldati mitukümmend publikatsiooni, sh ka koos kõrgtemperatuurse ülijuhtivuse avastaja, Nobeli auhinna laureaadi K. A. Mülleriga.[1]
Tema sulest on ilmunud üle 400 teaduspublikatsiooni ning ta on juhendanud 13 doktori- ja 3 magistritööd.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1965 Nõukogude Eesti preemia
- 1986 Eesti NSV teeneline teadlane
- 1995 Eesti Füüsika Seltsi aastaauhind
- 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk
- 2003 Tartu Ülikooli medal[2]
- 2003 Eesti Vabariigi teaduspreemia
- 2008 Tartu Ülikooli suur medal[3]
- 2009 Eesti Teaduste Akadeemia medal
- 2011 Eesti Vabariigi teaduspreemia (elutööpreemia)
- 2018 Tartu Ülikooli aumärk[4]
- 2021 teenetemärk "100 semestrit Tartu Ülikoolis"[5]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Pärineb Doni ja Kubani kasakatest põlvnevast põllumajandusharitlaste perekonnast. Pärast II maailmasõda sattus perekond elama Eestisse.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti Teaduste Akadeemia aastaraamat. Faktid ja arvud XXIV (52) 2018. Tallinn, 2019, lk 58
- ↑ "Tartu Ülikooli medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 5.12.2022.
- ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Vaadatud 3.12.2022.
- ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 9.12.2022.
- ↑ "Teenetemärgi "100 semestrit Tartu Ülikoolis" kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 9.12.2022.
- ↑ Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond 1938-1998. Tallinn, 1998, lk 40-41.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Margus Maidla. Akadeemik Vladimir Hižnjakovi kristalliseerunud maailm. Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 99–106.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Vladimir Hižnjakov Eesti Teaduste Akadeemia kodulehel
- Vladimir Hižnjakov Eesti Teadusinfosüsteemis
