Vladimir Berezin
Vladimir Iljitš Berezin (kuni 1868 Vladimir Berezovski, vene Владимир Ильич Березин; 1841 Poltava kubermang – 2. august 1900 Pariis) oli Venemaa insener, ettevõtja ja sillaehitaja. Tõeline riiginõunik (1884)[1].
Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli aadli päritolu. Ta lõpetas Orjoli Bahtini Kadetikorpuse allohvitseri auastmes (1859), seejärel astus sõjaväkke, kust 1862. aastal komandeeriti Peterburis asuvasse Nikolai inseneriakadeemiasse, mille ta lõpetas kiitusega 1864. aastal.[1]
Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
1868. aastal asus sõjaväeinsener Berezin tööle Nikolai insenerikoolis ehitusmehaanika ja matemaatika õppejõuna. Sama aasta lõpul komandeeriti ta Kiievisse Amand Struve alluvusse Dnepri silla ehitusele (valmis 1870). Ta võttis osa ka Struve teise Dnepri silla rajamisest (Krementšukis, valmis 1872).[1]
1875. aastaks, kui ta hakkas sildu ehitama töövõtukorras, oli ta juba jõudnud töötada inspektori, tööjuhataja ja ehituse ülemana.[1] 1875. aastal lahkus ta sõjaväest ja astus Teedeministeeriumi teenistusse[2].
Väga viljakaks osutus Berezini koostöö inseneride Nikolai Beleljubski, Konstantin Mihhailovski ja Eugen Karl von Knorrega 1880. aastal käiku antud Aleksandri silla rajamisel üle Volga Sõzrani juures.[1]
1880. aastal ülendas teedeminister Konstantin Possiet eruinsenerpolkovnik Berezini kolleegiuminõunikuks.[1]
Aastatel 1881–1884 võttis Berezin osa Beleljubski projekti järgi kahekorruselise metallsilla ehitamisest üle Dnepri Jekaterinoslavi juures (Amuri sild). Töö käigus kasutati ära Aleksandri silla ehitusel juurutatud uuenduslikud Knorre ja Berezeni ehitustehnoloogiavõtted.[1]
Aastatel 1884–1886 oli ta Teedeministeeriumi riigiraudteede osakonnas tehnilise nõukogu liige. Seejärel tegutses 10 aastat eraettevõtjana sillaehituse valdkonnas[1]
Ta oli peatöövõtja rollis 1892–1897 ehitatud üle Obi jõe esimese raudteesilla ehitusel.[3]
Krimmis[muuda | muuda lähteteksti]
1896. aastal läks ta erru ja asus naisega elama Jaltasse. 1897. aastal ostis maatüki Musta mere äärde Suuk-Susse.
Kõrivähki haigestunud Berezin suri 2. augustil 1900 Pariisis pärast ebaõnnestunud operatsiooni.[1]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Kolm kuud pärast Aleksandri silla käikuandmist (1880) kutsuti Berezin keiser Aleksander II pidulikule vastuvõtule, kus tsaar andis talle Püha Vladimiri ordeni 4. järgu.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
1868. aastal astus ta õigeusku ja sai loa vahetada perekonnanime.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Мостостроение – его призвание. prometeus.nsc.ru
- ↑ Березин Владимир Ильич. korenev.org
- ↑ Березин Владимир Ильич. m-nsk.ru